Eesti bioloogilise elurikkuse kujunemisel oli jääajal kandev roll
 Toimetas Astra Merivee Mõiste bioloogiline elurikkus peidab endas rikkalikult assotsiatsioone. Elurikkuse all mõistetakse nii bioloogilist rikkust, liikide rikkust, geenide rikkust kui ka eluvormide funktsioonide rikkust, ehk mitmekesise looduse kogu rikkust. Kõige tavalisem arusaam elurikkusest on siiski  see, et see on liikide rikkus planeedil Maa. Elurikkust teaduslikus perspektiivis uurib Eestis taimeökoloog Martin Zobel.Tartu Ülikooli Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse juhataja Martin Zobeli elutööks on olnud erinevate taimekoosluste uurimine. Zobelit ja tema kolleege on läbi aastakümnete huvitanud väga põhimõtteline ja fundamentaalne küsimus: miks elurikkus Maal varieerub nii nagu ta seda teeb?„Meid huvitavad põhimõtted, kuidas bioloogiline elurikkus on kujunenud. Me uurimisobjekt on küll Eesti, aga ma arvan, et siin Eestis uuritav võib ka olla maailmale põnev,“ rääkis Martin Zobel teadussaatele Püramiidi tipus.Enamus teooriatest on elurikkuste mustreid seletanud keskkonnatingimustega. Professor Zobel usub, et tagamaid, miks ühes või teises keskkonnas hakkavad levima teatud liigid, tuleb otsida selle keskkonna ajaloost. Nii ongi tema uurimisgrupp alates 1990. aastatest püüdnud juurutada ja levitada teooriat, et ökoloogiliste protsesside mõistmiseks tuleb mõista ka liikide liikumise ajalugu.Zobeli teooria väidab, et taimede tänase mitmekesisuse ühes või teises paigas määravad suuresti ära tingimused, mis valitsesid evolutsiooni tsentrites ehk piirkondades, kus taimed kunagi sellisteks arenesid, nagu meie neid tunneme. Sealt edasi said nad rännata ainult paikadesse, kust leidsid eest tuttavad tingimused. Ka Eestis on taimestik varieeruv, sest mullad on erinevad. Ja paljud taimed on meil olemas vaid tänu sellele, et rasketel aegadel, jääajal näiteks,  leidus maailmas nende jaoks varjupaiku.„Meie teooria, me kutsume seda ise liigifondi teooriaks, leidis maailmas tunnustust.  See elab juba oma elu ja meist sõltumatult ajab harusid ja areneb. See on väga tore! See, et meil näiteks ühed liigid just piirduvad lubjarikaste muldadega, teised happeliste muldadega, see on nende ajaloo peegeldus. Nemad elavad sellistes tingimustes, kus nad evolutsioneerusid ja kus need põhilised tunnused kujunesid välja,“ selgitab Zobel.On teada, et Eesti lubjarikastes muldades kasvab näiteks suhteliselt palju stepi päritolu taimeliike, mis on siia jõudnud idast, kas Väike-Aasiast või Lõuna-Euroopast.„Teatavasti on Euroopas olnud jääajad ja jää liigutas kogu taimkatte lõuna poole ja  refuugiumid ehk liikide pelgupaigad olid ju teatud tingimustega, toimides nagu filtrid. Nad filtreerisid ainult osa liike välja, kellele need tingimused ei sobinud ja osa jäi ellu ja need nüüd on meile tagasi tulnud. Aga teatavate tingimuste jaoks ei olnud selliseid refuugiume ning neid liike ka seepärast Eestis ei ole. Niisugune lihtne näide,  minu kolleeg Meelis Pärtel on ka seda palju uurinud. Eestis on lubjarikastel muldadel levivad kooslused väga liigirikkad. Ameerikas näiteks ei ole nii, seal on happelistel muldadel väga liigirikkaid kooslusi. Selle ajaloo jälje toomine ökoloogiasse ja keskkonnateadusse oli meie missioon ja mingil määral on siiamaani,“ rääkis Zobel.Ajalugu aitavad aga mõista kõiksugu fossiilid ja tolmuterakesed. Martin Zobel ja tema kolleegid osalevad ka Euroopa Liidu projektis, kus uuritakse igikeltsast leitud iidset DNA-d. Nii aitavad setetes leiduvad jäänused ja kivistised jõuda sammukese lähemale ajalooliste protsesside mõtestamisel.  Vaata veel videot, kus Martin Zobel räägib elurikkuse uurimisest:
