Andide liustikud sulavad rekordilise tempoga
 Ajakirjas Cryosphere ilmunud ülevaateartiklis nendivad kliimateadlased, et Andide liustike koguulatus on viimase 40 aasta jooksul vähenenud 30-50% võrra. Vähemalt viimase nelja sajandi kiireima sulamise käigus on osa väiksematest liustikest täielikult kadunud, mil madalamatelt mägedelt võib jääkate sulada juba lähikümnenditel.   Pea kogu maailma troopilises kliimavöötmes paiknevad liustikud leiavad varju Lõuna-Ameerika läänerannikut ääristavas Andide mäestikus. Selle kõrgus kindlustab harilikult, et valdav osa jäämassiividest jääb vöötmele iseloomulikest püsivalt kõrgetest temperatuuridest puutumata. Ent kuna aastaaegade vaheldumist märgivad temperatuurikõikumiste asemel pigem muutuvad tuuled ning sademete hulga muutus, ähvardab keskmise temperatuuri tõus piirkonda teistest rohkem. Külmema perioodi puudumine ei anna liustikele taastumiseks hingetõmbeaega.   Värskes ülevaateartiklis otsustas rahvusvaheline töörühm eesotsas Antoine Rabatel'iga kliimamuutuste tagajärgede paremaks mõistmiseks kombineerida pea kõik saadaolevad andmed. Nende hulka kuulusid nii jääpuursüdamikud, samblike kasvumustrid kui ka varasemate asulakohtade kohta käivad andmed. Nendele lisandusid glatsioloogide regulaarsed 1990. aastate algusest tehtavad maapealsed vaatlused, sama sajandi 50'ndatest aastatest tehtavad aerofotod ning 70'ndatest aastatest ka satelliidipildid.   Pusletükkide kombineerimine näitas, et liustikud saavutasid oma maksimaalse ulatuse kolm sajandit kestnud Väikese Jääaja lõpul. Madalamaid mäestike osi katvate jääkilpide laienemine jätkus 1830. aastani, mil kõrgemad liustikud jõudsid oma maksimaalsetesse piiridesse juba sajand varem. Alates 19. sajandi keskpaigast on liustikud näidanud alalist sulamistrendi. Vaadeldava perioodi jooksul on need kogenud kahte kiirenenud sulamisperioodi, millest esimene leidis aset sama sajandi lõpus, mil teine on kestnud viimased kolm kümnendit.   Täpsemalt peatub taandumine lühiajaliselt iga kahe kuni kolme aasta tagant, harvadel juhtudel võib liustik isegi ajutiselt laieneda. Ent sellest ei piisa pikaajalisema massikaotuse kompenseerimiseks. Sõltuvalt liustike asukohast on nende ulatus viimaste kümneditega vähenenud 30-50%. Madalamate, kuni 5400 meetri kõrgusel asuvate liustike paksus on keskmiselt vähenenud 1,35 meetri võrra aastas ehk kaks korda kiiremini kui kõrgemates liustikes. Samal ajal on sademete hulk regioonis pea muutumatuna püsinud.   Tõdemus lisab võrrandisse otsesema inimliku dimensiooni. Mitmed piirkonnas asuvad linnad sõltuvad rohkemal või vähemal määral lisaks sademetele just liustike sulaveest. Näiteks Boliivia pealinna La Pazi veebilansis moodustab liustikevesi 15%. Teiseks ehedaks näiteks on Peruus asuv Santa jõe org, mille sajad tuhanded elanikud sõltuvad sellest ka elektrienergia tootmisel ja põlluharimisel.   Töörühma artikkel ilmus ajakirjas Cryosphere.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
