Nanojuhtmed näitavad päikesepaneelidena potentsiaali 
 Rootsi insenerid on katsetanud uut nanojuhtmetepõhist päikesepaneeli kontseptsiooni, mis suudab hetkel seda tabava valguse poolt kantavast energiast elektrienergiaks muundada 14%. Kuigi näitaja jääb hetkel samasse suurusjärku traditsioonilisemate lähenemisviisidega saavutatuga, vähendaks meetod materjalikulu ja tõstaks seega kuluefektiivsust.   Päikeseenergia osakaalu tõstmise ootuses otsivad teadlased pidevalt uusi materjale ning nähtusi, mis võimaldaksid päikesekiirgusest võimalikult suure osa kasulikuks energiaks muundada. Samas piirab päikeseenergia levikut päikesepaneelide tootmise kõrge hind ja energiamahukus. Ühe võimaliku lahendusena on paneelide pinnakattena nähtud nanojuhtmete 'metsi,' mis võimaldaks valmistada alternatiividest painduvamaid, kergemaid ja ka odavamaid paneele. Lisaks käituvad nendele langeva valguse lainepikkusest väiksema läbimõõduga juhtmed väikeste antennidena. Materjalis leiduvad laengu- kandjad on äärmiselt altid valgusega vastastikmõjusse astuma ja seda neelama.   Paraku on lähenemisviisil omad probleemid. Juhtmemetsade kasvatamisel on pinnadefektid kerged tekkima. Arvestades, et juhtmete läbimõõt on pelgalt 180 nanomeetrit (nm) ning pikkus umbes kaheksa korda suurem, kujutaks see efektiivsusele tõsist tagasilööki. Samal ajal tuleb arvestada ka antennidena kasutatava materjali omadustega. Lundi ülikooli insenerid valisid selleks indiumfosfaadi, mis on võimeline valgust neelama suhteliselt laias spektriosas. Vastav omadus avaldub aga hästi vaid juhul, kui antennide läbimõõt täpselt 180 nm on.   Nelja aasta pikkuse töö jooksul viimistles töörühm viimaks nende kasvatamiseks kasutavat meetodit nii kaugele, et juhtmete omadused tõepoolest reaalsete vajadustega ühtisid. Kontseptsiooni tõestamiseks loodud ühe ruutmilli- meetrise pindalaga kiipidest on nanomaterjaliga kaetud vaid 12%, ent samas muundavad need elektrienergiaks 13,8% kiibile langevast valgusest. Parimate kaubanduses saadaolevate paneelide vastav näitaja on samal ajal 15-22%. Ent tasub rõhutada, et eelmise parima nanojuhtmepaneeli sooritusvõime jäi pelgalt 5% piirimaile.   Viimaks on lähenemisviisiga saavutatav voolutihedus võrdväärne traditsioonilisemate meetoditega saavutatuga, mil maksimaalne pinge on isegi kõrgem. Kuna uurimuse peamiseks ülesandeks oli tõestada pigem lahenduse kulu- efektiivsust, pole veel selge, kui kõrgele efektiivsuse tõsta saab. Töörühm prognoosib, et praegustele lahendustele pakuks see konkurentsi, kui see jääks vähemalt 30% piirimaile. Samuti tuleks leida lahendus nende masstootmiseks protsessi läbi, kus kasutataks lihtsamaid meetodeid.   Hetkel leiaks lahendus tõenäoliselt koha vaid mitmeosalistes päikesepaneelides, kus kasutatakse efektiivsuse maksimeerimiseks mitmeid pooljuhtmaterjale, mis tõstab nende hinda.    Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
