Metamaterjalist kaamera säästab aega ja ruumi
 California ja Duke'i ülikooli teadlased on metamaterjale kasutades suutnud konstrueerida mikrolainete piirkonnas töötava õhukese kaamera, mis võimaldab tehtavat fotot kokku suruda juba enne valgusosakeste registreerimist. Lähenemisviis võiks viia näiteks märgatavalt mugavamate ja odavamate lennujaama skännerite ja autosõitu ohutumaks muutvate sensoriteni.   Juba alates metamaterjalide olemasolu ennustamisest on teada olnud, et nende kasutamine avaks tee mitmetele eksootilistele efektidele. Teatud metallidest ja plastikutest koosnevaid struktuure kasutades on võimalik valguse liikumist väga täpselt kontrollida. Nii on võimalik näiteks koondada valgust, mille lainepikkus on kasutatavast läätsest suurem ning luua ruumis või isegi ajas nähtamatuks tegevaid mantleid. Paraku muutuvad metamaterjalide omadused erinevatel lainepikkustel väga palju. Arvestades, et asjaolu takistab fantaasiamaailmast tuttavlike terve spektri ulatuses nähtamatuks tegevate mantlite konstrueerimist, peetakse seda tavaliselt puuduseks.   Ent igas halvas on midagi head. Nähtuse põhjuseks olevat valguse 'lekkimist' saab kasutada mikrolainete piirkonnas fotode tegemise kiirendamiseks. Spektriosa on äärmiselt kasulik, kuna võimaldab näha näiteks läbi puidu või riiete, udu ja tolmu, ent mitte läbi naha, metalli või plastiku. Paraku ulatub valguse lainepikkus kuni meetrini, misläbi ei tule tavaline pikslitepõhine lähenemine kõne alla. Seeläbi liigutatakse tavaliselt pildistava stseeni objektidelt peegelduva valguse intensiivsuse hindamiseks hoopis kaamerat, mis nõuab palju aega ning kallist tehnikat.   Ent Duke'i ülikoolis resideeriva John Hunt'i töörühma konstrueeritud kaamera seisab kogu vajaliku visuaalse informatsiooni kogumise ajal paigal. Kasutatavad mikrolained saadetakse esmalt läbi  vasepõhisest metamaterjalist koosneva õhukese riba, mille iga üksik element on samas läbipaistev  kergelt erineva valguse lainepikkuse suhtes. Materjali läbimisel interferentsi tõttu tekkinud uus lainemuster tabab seejärel pildistavat objekti ning peegeldub tagasi, millest osa jõuab metamaterjali lähistel asuva detektorini.   Viimast tabava valguse intensiivsust ja algset lainemustrit võrreldes on juba võimalik midagi nähtava stseeni kohta öelda. Seejärel korratakse protsessi juba järgmisel lainepikkusel. Kümne mõõtmisega on võimalik koguda juba 400 piksli jagu andmeid. Traditsioonilises kaameras oleks võimalik lihtsalt kasutada korraga miljoneid samal ajal ruumiliselt erinevas kohas asuvaid piksleid. Ruumilise detektori multipleksimise asemel kasutatakse sageduse multipleksimist. Kogutud informatsiooni arvutusliku pilditehnika pakutavate elegantsente matemaatiliste meetodite abil töödeldes ongi võimalik nähtav stseen juba täielikult rekonstrueerida.   Informatsiooni kogumine võtab aega 50 ms ning töötlemine veel 50 ms. Seega ongi võimalik toimuvat pea reaalajas jälgida. Muidugi, prototüübiga on võimalik hetkel kujutisi luua vaid kahes dimensioonis. Leida saab nii huvialuse objekti kauguse, kui ka selle, kas see on paremal või vasakul. Töörühm plaanib järgmisena süsteemi laiendada kahte dimensiooni, mis võimaldab teha juba tuttavlikemaid kolme dimensiooni peegeldavaid fotosid. Sellest hoolimata on kaamera juba praegu märkimisväärne. See on äärmiselt õhuke ning sellel puuduvad liikuvad osad ning lääts.   Fotode tegemise kiirus pakub mitmeid potentsiaalseid rakendusi. Autorid näevad ise nendena näiteks kiiremaid ning seega ka mugavamaid lennujaamade skännereid.  Samuti millimeeterlaine omadusi arvestades võimalust lisasensoritega autosõitu ohutumaks muuta.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasScience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
