Eestis leiduvate liblikate nimistu on muutunud veelgi rikkalikumaks
Toimetaja Astra MeriveeEelmisel aastal ületas liblikate nimistu 2400 liigi piiri. Lisandus kaheksa pisiliblikaliiki ja kolm suurliblikaliiki. Ka Keskkonnateabe Keskuse koostatud iga-aastasest keskkonnaseire tulemuste ülevaatest selgub, et varasemad aastad on liblikate liigirikkuse säilimiseks üldiselt soodsad olnud. Mitmeski mõttes oli 2011. aasta päevaliblikate seireprogrammi kontekstis erakordselt positiivsete tulemustega. Üheteistkümnest transektist kümnel loendati selgelt rohkem päevaliblikaid kui varasemate aastate jooksul keskmiselt ning neist omakorda viie puhul oli tegemist kogu senise seireprogrammi rekordtulemusega. Varasematest aastatest nõrgemad tulemused olid vaid Tagamõisa seirealal. Ka liigirikkus oli üheteistkümnest transektist kümnel kõrgem varasemate aastate keskmisest näitajast, vaid Tiharu-Kõpu transektil püsis liikide arv varasemate aastate keskmisega sarnasel tasemel. Päevaliblikate arvukuse ja liigirikkuse üheaegne tõus peaaegu kõigil transektidel on mõnevõrra ootamatu, kuna pole mingit põhjust eeldada, et üksteisest kaugel ning erinevates biotoopides asuvatel seirealadel peaksid liblikate arvukuse muutumisel samaaegselt toimuma samasuunalised protsessid. Seetõttu võib päevaliblikate üldist olukorda pidada vähemalt rahuldavaks.2011. aasta seirehooaja jooksul tabati nelja valguspüünisega kokku 62 239 ööliblikat 532 liigist. Püünistesse lennanud ööliblikate arv oli suurem kui ühelgi varasemal seireaastal, kuid liigirikkus jäi senise seireprogrammi rekordtulemusele veidi alla. Sarnaselt varasematele aastatele oli liigirikkamaks alaks Nigula, kõige vähem liike registreeriti Salinõmme seirealal. Kõige tavalisem liik oli ojaöölane, keda leiti kõigil neljal seirealal. Praeguse ööliblikate liigirikkuse säilimiseks on olukord Eestis üldiselt soodne.TÄHELEPANU VÄÄRIVAD FAKTID KESKKONNASEIRE ANDMETEST•Ööliblikate liikide ja isendite arv Matsalus oli kogu seireperioodi kõrgeim. Tavalisim liik Matsalus oli 2011. aastal kirju-kevadöölane, keda leiti 739 isendit.•Puka jaamas registreeriti rekordiline ööliblika isendite arv, liikide arv oli võrreldav varasemate aastate (2003–2010) keskmise liikide arvuga. Püünistest leiti kaheksa uue, varem Pukas registreerimata, liigi isendeid. Arvukamaks liigiks 2011. aastal oli metsa-külmavaksik. Üldiselt on viimaste aastatega Puka seirealal liikide arv suurenenud ning enam ei ole põhjust nimetada Puka seireala liigivaeseks piirkonnaks. 2011. aastal jäi Puka liigirikkuselt alla vaid Nigula seirealale.•Nigula seirealal oli nii ööliblika liike kui ka isendeid selgelt vähem kui varasematel aastatel keskmiselt. Püünistest leiti kolme uue liigi isendeid. Arvukamaks liigiks oli ojaöölane.•Salinõmmel registreeritud liikide ja isendite arv oli veidi suurem kui varasematel aastatel keskmiselt. Liike, keda varem Salinõmme püünistes ei olnud registreeritud, lisandus 2011. aastal viisteist.•Hiljuti Eestisse levinud või alles viimasel ajal siin oma levilat laiendama hakanud liigid on siin moodustanud püsipopulatsioone. Lisaks on märgata ka mitmete varem vaid Lääne-Eestis esinenud ning eeldatavasti samuti võrdlemisi soojalembeste liikide – näiteks hall-talivaksiku ja tume-hallavaksiku – üha regulaarsemat ilmumist Ida-Eesti vaatlusalale Pukas.•Tähelepanuväärne on pruun-kuldtiiva plahvatuslik levik, keda enne 2011. aastat oli leitud vaid Piusa-Veski transektilt, kus ta esines stabiilselt. 2011. aastal registreeriti pruun-kuldtiib ka kolmel ülejäänud Lõuna-Eesti transektil (Vana-Vastseliinas ning Koiva ja Vaitka puisniitudel). Ka Põhja-Eestis Jussi nõmme transektil loendati kaks pruun-kuldtiiva isendit.•II kategooria kaitsealune liik mustlaik-apollo esines jätkuvalt  vaid  Vana-Vastseliina transektil. Liigi arvukus ületas 2011. aastal tunduvalt varasemate aastate keskmist arvukust ning suur-kuldtiiba leiti Haavakannu, Vana-Vastseliina ja Piusa-Veski transektidelt.                         Mustlaik-apollo ja suur-kuldtiib. Wikimedia Commons•Suur-mosaiikliblikaid leiti nii Raja, Mäepea kui ka Tagamõisa transektidelt.•Teelehe-mosaiikliblikat leidus vaid Vana-Vastseliina transektil, kuid ta oli seal arvukam kui kunagi varem.
