Uus kell seob aja massiga
 USA teadlased on loonud uue kvantmehaanika põhialustele toetuva kella, mis seob tseesiumi aatomi massi sellele vastava Comptoni lainesagedusega. Kuigi kella täpsus jätab hetkel ajamõõtmisel soovida, pakub üldine kontseptsioon elujõulist alternatiivi kilogrammi defineerimisele.   Aja defineerimisel lähtutakse alati regulaarsest perioodiliselt liikumisest, olgu selleks Maa pöörlemisperiood või pendli võnkumine. Hetkel peegeldab rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI) sekund aega, mis kulub tseesiumi aatomi elektronil kahe energeetilise oleku vahel hüppamiseks. Sekundis jõuab see seda teha umbes üheksa miljardit korda. Ent sääraseid muutumatuid protsesse on teisigi, näiteks kvantmehaanika ja relatiivsuse alusprintsiipidest tuletuv osakese massist sõltuv Comptoni lainesagedus. Tehniliselt on see võrdne valgusosakese lainesagedusega, kui aineosakese mass puhtaks energiaks muuta.   Ent säärase sageduse otsene mõõtmine on paraku hetkel käeulatusest väljas. Nimelt oleks see ligikaudu 100 miljardit korda suurem kui näiteks nähtava valguse lainesagedus. Tülika asjaolu lahendamiseks konstrueeris Holger Mülleri töörühm Ramsey-Bordè aatomite interferomeetri. Esmalt jahutatakse selles tseesiumi aatomid pea absoluutse nullini, misjärel saadetakse need läbi seadme, kus need käituvad kvantmehaanikast tulenevalt ainelainetena. Kui neid samal ajal laseriga pommitada, jagunevad need kaheks lainepaketiks. Edasine vastastik- mõju laseri valgusosakese ja lainepakettide vahel kindlustab neist ühe paigalejäämise, mil teine edasi liigub.   Pakettide lainesagedus on kergelt erinev, ent seda on võimalik siiski mõõta. Viimase väärtus on umbes 100 tuhat hertsi ning selle põhjal saab arvutada ka paigalseisva külma tseesiumi aatomi Comptoni lainesageduse. Kogutud informatsiooni põhjal oli võimalik luua kell, mis eksib sekundiga iga kaheksa aasta tagant. Parimad SI-süsteemi definitsioonil põhinevad kellad oleks tänaseks eksinud umbes nelja sekundiga, kui need alates Suurest Paugust käima oleksid hakanud. Ent kuna mõõdetud Comptoni sagedus sõltub otseselt kasutava osakese massist, saaks seda kasutada massi etalonina.   Hetkel põhineb kilogrammi väärtus Pariisis asuval kilogrammi etalonil. Hiljutised mõõtmised on aga näidanud, et selle mass on aja jooksul paratamatult muutunud. Keskkonnast täielikult isoleeritud süsteemi on pea võimatu luua. Seega on otsitud võimalust kilogrammi siduda näiteks Planck'i konstandi, elektrivoolu ja pingega või luua uus etalon räni aatomitest. Ent Mülleri lähenemisel lähtutaks valguse kiirusest vaakumis ja Plancki konstandist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
