Nanoantennide tulevik muutus helgemaks
MIT'i teadlased on pea 4100 mikroskoopiliste mõõtmetega antennist konstrueerinud omavahel tihedalt integreeritud süsteemi, mida saab kasutada nähtava valguse spektriosas äärmiselt täpselt piiritletud suunas kõrge lahutusvõimega visuaalse informatsiooni edastamiseks, pakkudes uusi võimalusi nii sidetehnoloogias, biomeditsiinis ja hologrammide loomiseks. Üle-eelmise sajandi lõpuks oli Heinrich Hertzi raadiolainetega tehtud katsetest selgunud, et need levivad saatjast väljudes igas võimalikus suunas. See ei olnud aga enamikes rakendustes eriti kasulik. Kaks kümnendit pärast Hertzi tuli Nobeli preemia pälvinud Ferdinand Braun mõttele, et erinevad saatjad võiks ühte võrgustikku ühendada ning sama signaali edastama panna. Nende omavaheline faasinihe viiks olukorrani, kus kiiratud raadiolained  teatud suundades teineteist tugevdama ja kustutama hakkavad. Pikemas plaanis viis see näiteks radari ja televisiooniantenni leiutamiseni.   Tänaseks on aluspõhimõtet kasutades hakatud omavahel ühendama ka raadioteleskoope, mis võimaldab teha ava- kosmose objektidest märgatavalt parema resolutsiooniga fotosid. Sama kontseptsiooni saab rakendada ka nähtava valguse spektriosale, ent seal valitsevad omad probleemid. Võrreldes raadiolainetega, mille kasutust leidvad lainepikkused ulatuvad harilikult mõnest millimeetrist mõne meetrini, on valguse lainepikkus optilises spektriosas 390-750 nanomeetrit. Taolise valguse kiirgamiseks peaks antennide suurus olema ligikaudu sama suur.   Samuti on probleeme sobiva faasinihke loomisega. Lisaks peab olemas võimalust igale antennile eraldi energiat anda. Enamikes seni ilmavalgust näinud projektides on iga üksikut nanoantenni lahutanud vahemaa seega olnud kümneid või sadu kordi suurem, kui kiiratava valguse enda lainepikkus. Värskes töös suutsid MIT teadlased ehitada aga ränist 4096 antennina käituvat (elektromagnet)lainejuhti, mille küljepikkus on 0,009 millimeetrit, ja need samale 0,576 × 0,576 mm mõõtmetega kiibile paigutada. Fotod edastatavast MIT'i logost võrgustiku lähistel (vasakul) ja kaugema detektori poolt registreerituna (paremal). Sun et./Nature Iga antenn võis seejuures kiirata mitmel eri lainepikkusel ning seega edastada pilti kokkuvõtlikult mitmel erineval lainepikkusel. Kiibi poolt kiiratav muster saadeti antennivõrgustikku fiiberoptilise kaabli vahendusel. Võimalus valguse faasi muuta võimaldas väga täpselt määratleda, mida kiibilt pärinevat valgust registreeriv detektor näeb. Antud juhul otsustas töörühm selleks valida Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi logo.   Võimalus sääraselt suvalisi mustreid kaugemal asuvale pinnale projitseerida pakub uusi võimalus mitmes erinevas valdkonnas. Erandiks ei ole sidetehnoloogia, holograafia ega meditsiin. Samas on aga veel arenguruumi. Hetkel saadab kiip korraga teele mitu identset mustrit. Nende vähendamiseks üheni tuleks lainejuhtide suurust ning neid lahutavat vahet veelgi vähendada.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
