Kortsuvad käed pakuvad selget eelist
 Ajakirjas Biology Letters ilmunud uurimuses leiavad briti teadlased kinnitust hüpoteesile, et veega kokkupuuutel toimuva taldade ja sõrmede kortsumine näol on tõenäoliselt tegu evolutsioonilise kohastumisega, mille eesmärgiks on märgades tingimustes haarde parandamine tööriistade kasutamise ja/või liikumise hõlbustamiseks.    Võib olla ahvatlev mõelda, et jäsemete vees leotamise tagajärel nende otstele ilmuvad kortsud on tingitud osmoosist. Lõppude lõpuks koosneb inimese naha pealmine kiht suures osas veelembesest keratiinist. Seletus tekitab aga küsimusi – miks kortsub nahk ainult kätel ja jalgadel või miks on kortsud sügavamad just sõrmede otstel. Pealegi, teadaolevalt juba rohkem kui 70 aastat tagasi märkasid kirurgid, et sõrmenärvide katkestamisel reaktsiooni enam ei toimu. Asjaolu vihjab, et protsessi juhib keha autonoomne närvisüsteem. Täpsemalt annab see nahaalustele veresoontele käsu kitsenemiseks.   Kümnete aastate vältel pälvis nähtus ainult pealiskaudset tähelepanu. Evolutsioonilise kohastumise ideele andis suurema panuse alles eelmisel aastal ilmunud uurimuses Mark Changizi juhitud töörühm. Töös leidsid nad, et inimsõrmede võime juhusliku pinnaga kokkupuutudes esmalt viimast ning sõrmi lahutavast libestavast veest vabaneda on isegi parem, kui näiteks märja ilma jaoks mõeldud jooksukingadel või autorehvidel. Sõrmede kortsu- struktuur on lausa optimaalne. Samas jäi tõestamata, kas see kujutab tegelikult ka selget evolutsioonilist eelist.   Selle eest hoolitses viimaks uues uurimuses Newcastle'i ülikoolis resideeriva Tom Smulders'i töörühm. Katses palusid teadlased 20 inimesel liigutada vee all ükshaaval 45 marmorkuuli ja õngetina tükki. Pärast nende parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele haaramist pidid nad objektid läbi kitsa avavuse vasaku käe samade sõrmede vahele asetama. Ülesande sooritamise kiirust mõõdeti nii seda juba eelnevalt kortsunud kui ka kuivade kätega alustades. Viimaks viidi läbi  identne kontrollkatse kuivas keskkonnas.   Tulemused näitasid, et eelnevalt kortsunud kätega  katsealused sooritasid ülesande märgade objektidega keskmiselt 15 sekundit kiiremini. Kuivade objektide puhul need aga enam eelist ei andnud. Viimane pakub Changizi hüpoteesile otsest tõestust. Töörühm arvab, et niiskuse mõjul algav reaktsioon on optimaalne lahendus. Pidevalt kortsunud käed vähendaksid näiteks sõrmeotste tundlikkust ja suurendaksid ohtu naha vigastamiseks. Järgmiseks sammuks on ka teiste primaatide uurimine. Seni on nähtust täheldatud lisaks vaid makaakide puhul.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasCurrent Biology.Jaan-Juhan Oidermaa 
