Juveelherilased söövad prussakat antibakteriaalse kastmega
 Üksik prussakas luusib aknalaual. Järsku kõrgub tema selja taga ähvardav vari. Mõni hetk hiljem rabeleb prussakas juba juveelherilase haardes, kes seejärel oma nõela tema pea ja keha vahele torkab. Nõelapiste kindlustab prussaka esijalgade halvatuks jäämise ja avab võimaluse täpseks ajuoperatsiooniks. See on alles herilase järeltulijale turvalise keskkonna kindlustamise eelmäng.   Järgmiseks kasutab juveelherilane oma ülitundlikku nõela leidmaks sobivat kohta oma neurotransmitteritest koosneva kokteili vallandamiseks. Seejärel herilane lahkub, et ohvrile selle edasisteks elupäevadeks turvalist urgu leida. Mõni aeg hiljem esialgse torke mõju kaob. Prussakas võiks varju otsima joosta, ent vaba tahe on täielikult kadunud. Selle asemel ootab ta oma vangistaja naasmist, kes peagi ühe ta tundlatest otsast hammustab, ja prussaka leitud urkasse talutab. Viimaks muneb juveelherilane prussaka tagajäseme ning keha ühenduskoha lähistele muna ja lahkub.   Umbes nädala pärast koorub riisitera suurusest munast vastne, kes endiselt elusa prussaka rinnakusse augu teeb, sellest sisse roomab ja peolauda nautima asub. Kõik ei ole siiski nii lihtne. Prussakad on teada-tuntult äärmiselt räpased ning kujutavad seega erinevatele patogeenidele suurepärast elukeskkonda, kellest tuntumad on Salmonella ja Coli bakterid. Viimastele lisanduvad veel näiteks erinevad rõngasussid ja tähtsaimana Serratia mikroobid, kes isegi teatud antibiootikumide suhtes resistentsuse omandanud on. Ometigi ei takista asjaolu juveelherilaste arengut.   Mõistatuse väljaselgitamiseks otsustas Regensburgi ülikooli bioloog Gudrun Herzner teha prussaka kõhule väikese akna, mille kaudu vastse tegevust piiluda. Seeläbi õnnestus tal esimest korda näha, kuidas see läbipaistva ühendi eritamise järel seda hoolikalt prussaka siseelunditele kandis ja seejärel ühtlaselt laiali määris. Herzner'il õnnestus ka kogutud eritise koostist analüüsida, mis sisaldas vähemalt kahte mikroobidevastase toimega komponenti – (R)-(-)-melleiini ja mikromoliidi. Märkimisväärselt ei esine teadaolevalt ühendeid koos kusagil mujal looduses.   Viimane vihjab, et tegu on spetsiaalselt juveelherilasele omase kohastumisega. Segu mõju  prussakate poolt kantavatele bakteritele Serratia marcescens ja Staphylococcus hyicus kontrollides leidsid teadlased, et see pidurdas patogeenide kasvu rohkem kui poole võrra. Sarnase, taimedelt leitud mikromoliidi analüüs on varem näidanud, et see on lisaks erakordselt efektiivne tuberkuloosi vastu. Teatud seente poolt sünteesitav melleiin tõrjub samal ajal enamike antibiootikumide suhtes resistentset nahabakterit MRSA.    Herilase vastse toodangu efektiivsus selgub edasistes analüüsides. Ent tasub meeles pidada, et looduses leitavate erakordsete antibakteriaalse toimega ühendite kohandamine igapäevameditsiini tarbeks ei pruugi sugugi tõrgeteta sujuda.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
