Soojenemise pidurdamise hinda kergitab poliitiline otsustamatus
  Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leiab Šveitsi teadlaste juhitud töörühm, et maailma keskmise temperatuuri tõusu alla 2°C hoidmisega seotud kulutuste suurus sõltub eelkõige poliitilisest tahtest – iga siduva kokkuleppeta ja emissioonide reaalse vähendamise suunas samme astumata aasta kasvatab ka eesmärgi saavutamise hinda.    Rohkem kui kümnendi vältel on rahvusvaheliste kokkulepete eesmärgiks olnud kasvuhoonegaaside emissioone vähendada määral, et nende tagajärjel toimuv temperatuuritõus ei ületaks tööstusajastu alguse keskmist temperatuuri sajandi lõpuks üle 2°C. Juriidiliselt siduvate kokkulepeteni jõudmise üheks peamiseks pidurdajaks on olnud määramatus eesmärgi saavutamise maksumuse osas. Viimast mõjutavad mitmed tegurid. Ebakindlus valitseb nii geofüüsiliste protsesside mõistmise, uute tehnoloogiate kättesaadavuse, inimkonna energiajanu ja poliitilise inertsuse tagajärgede suhtes.   Määramatust vähendada üritavates töödes on tihti nendest esimest teistest teguritest lahutatud. Zürichi Riikliku Tehnoloogiainstituudi teadlase Joeri Rogelj'i juhitud töörühm otsustas aga neid koos vaadelda. Laiamahulises uurimuses võrdlesid nad 500 erinevat stsenaariumi, milles nad erinevaid tegureid vaheldasid, jättes muutumaks vaid eeldatava populatsiooni- ja majanduskasvu. Samal ajal hindasid nad seatud eesmärgi – 1,5°C, 2°C, 2,5°C ja 3°C – piiresse jäämise saavutatavust ja rakendavate meetmete maksumust.   Peamiseks viimast mõjutavaks teguriks osutus ühtse kliimapoliitika rakendamise algusaeg. Tunnustust leidnud kursil jätkamisel, mille kohaselt saavutatakse rahvusvaheline kokkulepe 2015. aastaks, mis jõustub viis aastat hiljem, oleks tõenäosus 2°C eesmärgi saavutamiseks 56%. Iga CO2 tonni vähendamine maksaks seejuures 114€. Eba- realistliku stsenaariumi, kus emissioone juba 2015. aastast jõuliselt piirama hakataks, puhul oleks vastav näitaja 46€. 2030. aastani viivitades oleks 2°C eesmärk käeulatusest väljas, ükskõik kui palju vahendeid edaspidi kulutada.   Oodatult leidis töörühm, et süsiniku hinna kergitamine kiirendaks uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja parandaks seega ka eesmärgini jõudmise tõenäosust. Samas näitas analüüs, et selle kerkimisel üle 114€ ei oleks enam erilist mõju.   Hiljuti ilmunud teises mitme kliimamudeli alusel koostatud töös on samal ajal leitud, et emissioonide piiramine on elustandardite paranemise ning tugeva majanduskasvuga kooskõlas. Ambitsioonika eesmärgi puhul, kus 2050. aastaks ei ületaks CO2 hulk 450 osakest miljonist, kasvaks inimeste keskmine sissetulek maailmas kahekordselt. Kasv ületaks keskmist peamiselt arengumaades.   Lisaks tasub rõhutada, et töörühma kasutatud mudel geofüüsiliste tegurite mõju hindamiseks ei ole täiuslik ning sellest puuduvad teatud positiivsed tagasisideprotsessid. Näiteks ei olnud sinna kaasatud üha suurema ohuna nähtavat Siberi igikeltsa sulamist, millest võib 2040. aastaks halvimal juhul vallanduda kuni 30 gigatonni CO2, mille kõrval inimtekkelised emissioonid kahvatuksid. Märkimisväärsed emissioonid jätkuksid allikast veel järgneva kahe sajandi vältel. Samas sõltub näitaja taas kliimapoliitika rakendumise kiirusest.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
