Pikad kosmosereisid tõstavad Alzheimeri tõve riski
 Maa-lähedasest orbiidist kaugemale reisimine kätkeb endas mitmeid ohte – erinevatest allikatest lähtuvad kiirgusvood ja kõrge energiaga osakesed võivad inimeste pärilikkusematerjali tõsiselt kahjustada. Värske hinnang näitab, et energeetilisemad kosmilised kiired tõstavad lisaks ka näiteks Alzheimeri tõppe haigestumise ohtu.   Avakosmos on äärmiselt eluvaenulik paik. Kõrget energiat kandvad gammakvandid, Päikese poolt ilmaruumi kiirendatavad prootonid ja täheplahvatuste käigus vallanduvad kosmilised kiired võivad tekitada mitmeid probleeme alates viljatuks jäämisega ning lõpetades vähiga. Kümmekond aastat tagasi avaldatud uurimuses leiti, et tuhande päeva pikkune Marsi missioon tõstaks vähiriski 1-19% võrra. Neli aastat hiljem ilmunud töös leiti, et Marsi reisi vältel saadav kiirgusdoos oleks piisav, et tekitada vähk 10% meestest ning 17% naistest, kelle vanus jääb 25-34 aasta vahele.   Maa elanikke kaitseb sellise ohtliku kiirguse eest tihe atmosfäär ja planeedi magnetväli. Nii efektiivse kaitse- kilbi konstrueerimine kosmosesõidukite jaoks pole lihtsate killast. Maa lähistel rakendust leidvad õhukesed alumiinium- lehed kaitset ei paku. Kokkupõrkel prootonitest koosnevate kosmiliste kiirtega vallandub algsest isegi ohtlikum osakeste kaskaad. Seega tagab näiteks Rahvusvahelise Komosejaama elanike ohutuse hoopis plastikkaitse. Isegi nendest jääks pikematel reisidel vajaka. Kosmilistes kiirtes leidub teisi üliraskeid ja suure laenguga ioone (HZE).   Viimaste kantav energia võib harvadel juhtudel olla kuni 10 miljonit korda kõrgem, kui Suure Osakeste Põrguti poolt kiirendatavale osakestele antav. HZE'd võiksid piltlikult läbistada kahe meetri paksusi tinaseinu. NASA Kosmose- kiirguse laboratooriumi teadlased otsustasid kontrollida, milline mõju säärastel osakestel elusorganismide kõrgemale närvisüsteemile oleks. Selleks pommitasid nad hiiri raud-HZE'dega sarnases vääringus, kui neid kogeksid Marsile ning sealt tagasi lendavad astronaudid.   Seejärel kontrollis Kerry O'Banion'i juhitud töörühm hiirte kognitiivse võimekuse muutust kahe erineva paradigma alusel. Nii keskkonnast kui ka helisignaalist tingitud hirmurefleks oli võrreldes kontrollgrupiga nõrgem. Samuti tundsid kiirgudoosi saanud hiired kehvemini uusi objekte ära. Hiirte aju lahkamine kinnitas, et selles oli hakanud kuhjuma beeta amüloidiks kutsutav ühend, mida seostatakse tihedalt Alzheimeri tõvega. Lisaks oli nõrgenenud elutähtis ajuverebarjäär.   Ent huvitava asjaoluna ei leidunud ajus vaatamata veresoonte selgele põletikulisele reaktsioonile põletikust selgeid märke. Viimane näib viitavat, et põhilised kiirguskahjustused mõjutasid pigem näriliste keha. Samas tunnistab töörühm, et uurimust kimbutab sama probleem kui paljusid teisi kiirgusealaseid uuringuid. Hiired sai kogu kiirgusdoosi lühikese aja vältel, mil reaalsuses võtab võrdväärse doosi saamine avakosmoses parimal juhul aega mitmeid kuid. O'Banion spekuleerib,et inimkeha võib pideva madala kiirgusfooniga isegi teatud ulatuses kohaneda.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas PLoS ONE. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
