Vöökäär annab kaaslase premeerimisele sotsiaalse dimensiooni
 Sotsiaalsete gruppide eduka toimimise eelduseks on võime enda ja teiste tegude põhjal ennustada teiste käitumist tulevikus ja sellest lähtuvalt sotsiaalsetes olukordades otsuseid langetada. Duke'i ülikooli teadlased kirjeldavad hiljuti ilmunud uurimuses esmakordselt reesusahvide neuronivõrgustikke, mis näivad vastavate valikute langetamisel keskset rolli mängivat.   Eelnevates uurimustes on leitud, et grupiliikmete omavahelises suhtluses mängivad tähtsat rolli käitumismalle tugevdava õppimise ning otsuste tegemisega seostatavad ajupiirkonnad. Teistes katsetes on täheldatud, et orbitofrontaalkorteksis (OFC) ja vöökäärus (ACC) tekkinud põletikud on inimeste võimet sotsiaalseid otsuseid langetada tõsiselt halvanud. Samas on inimkatsete puhul alati tõsiseks piiranguks ajukuvaks kasutatavate meetodite resolutsioon. Kuigi need võimaldavad jälgida laiemate piirkondade tööle lülitumist, on asi konkreetsete neuronite ja neuronigruppide jälgimisest kaugel.   Inimesele äärmiselt sarnase peaajuga primaatide puhul ei ole katsetega seonduvad riskid ja eetilised dilemmad enam nii laialdast kaalumist vajavad. Seeläbi saab otse ajju elektroodid paigutada, mis neuronite laenglemist märksa vahetumalt jälgida võimaldavad. Michael Platt'i töörühm avastas seeläbi reesusahvide ACC'st esiosast konkreetsed neuronivõrgustikud, mis hakkavad laenglema vaid puhkudel, kui ahv vastavalt ennast või oma liigikaaslast mahlaga autasustada otsustas. Kolmas võrgustik näis tööle lülituvat kummagi otsuse langetamisel.   Kuna ahvidel ei ole teatud isikuomadused nii kõrgelt arenenud kui inimestel, on huvialuse nähtuse uurimiseks vajalike eksperimentide loomine küllaltki raske. Platt'i katses istus üks reesusahv ekraani ees, millele ilmusid aegajalt kaks erinevat värvi kujundit. Samal ajal jälgiti nii tema ajutegevust kui ka silmade liikumist. Teatud kujundile keskendumine tingis erineva resultaadi – autasu (mahla) sai kas ahv ise, tema kõrval pleksiklaasi taga istuv kaaslane või mitte keegi.   Oodatult valisid valiku tegija rollis olevad ahvid pea alati võimaluse ennast mahlaga kostitada. Ent üllatavalt valisid nad statistilistelt olulisel määral ka võimaluse oma kaaslast mahlaga premeerida, kui alternatiivina poleks keegi mahla saanud. Juhuslikkuse kahjuks rääkis ka fakt, et ikka ja jälle vaatasid valiku tegijad pärast otsuse langetamist oma kaaslase poole.   Ajutegevuse jälgimine paljas, et orbitofrontaalkorteksis vaatluse alla võetud 85 neuronit laenglesid enamasti juhtudel, kui kaalukeelel oli enda premeerimine. Vöökääru esiosa kontrollgrupi 101 neuronit aga pigem siis, kui mitte kumbki autasu ei pälvinud. Vöökääru esiosa vao 81 neuronit paistsid jagunevat aga kolmeks erinevaks grupiks. Esimene võrgustik laengles tugevaimalt enda autasustamisel, teine kaaslase premeerimisel ja kolmas aktiviseerus kummalgi juhul.   Kuigi uurimus ei paku otseselt vastust küsimusele, mis altruistliku käitumise tingib, annab see siiski vihjeid, mis suunast vastust otsida võiks. Pole põhjust arvata, et inimestel vastav regioon kuidagi teistmoodi toimiks. Eelnevates uurimustes on ACC'd sotsiaalse kaaluga otsuste langetamisega seostatud ka inimestel. Ent protsessi üksikute neuronite tasandil uurimine annab lootust mõista alusmehhanisme, mis erinevate neuropsühhiaatriliste haiguste nagu sotsiopaatia või autismini viia võivad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
