Uuendatud elurikkuse kaart asendab 19. sajandi klassiku
 Rahvusvaheline teadlasterühm on viimase kahekümne aasta jooksul rohkem kui 20 tuhande selgroogse liigi põlvnemise ja nende omavaheliste sugulassuhete kohta kogutud andmete sünteesil koostanud uue biogeograafilise kaardi, mis hõlbustab Maa liigilise mitmekesisuse mõistmist ning toonitab taas evolutsiooni keskset rolli selle põhjuste selgitamisel.   Charles Darwini sünniajaks suurte maadeavastuste käigus leitud sajad ja sajad uued liigid olid oma ruumilise jaotuse tõttu seadnud toonased loodusteadlased ebamugavate küsimuste ette. Ookeanisaarte fauna ja floora oli võrreldes kontinentide omaga veider ning tasakaalustamata. Austraalias domineerisid mujal maailmas puuduvad kukkurloomad. Ja viimaks elasid sarnastes keskkonnatingimustes väliselt sarnased, ent sisuliselt fundamentaalselt erinevad organismid, mis levinud loomismüüdi valguses ebaloogiline tundus.   Appi võetud toetavad seletused nagu liikide korduv loomine langesid kuhjuvate geoloogiliste leidude valguses doominokividena. Bioloogide poolt ette manatud kontinente ühendavate hüpoteetiliste maismaasildade eksistentsist polnud mingeid tõendeid. Oma „Liikide tekkimises“ pühendas Darwin teemale kaks peatükki. Liikide jaotust selgitas tema kohaselt evolutsioon. Kui taimedel ja loomadel oli võimalus piisavalt levida ja need võisid aja jooksul uuteks liikideks areneda, siis kaasates sinna geoloogilised barjäärid nagu süvaookeanid ja kõrgmäestikud, avas see võimaluse selgitada mitmeid tema kolleege kimbutanud veidrusi.   Sündinud biogeograafiast on saanud mõningate muudatustega tänaseks evolutsiooniteooria üks alustalasid. Darwini kaasaegse Russell Wallace'i liikidele iseloomulike tunnuste põhjal maailma erinevateks piirkondadeks jagavat aluskaarti on kasutatud järjepidevalt alates 1876. aastast. DNA-järjestamise võimalus on jaotusele mõningate eranditega üha enam toetust pakkunud. Vaatamata taolistele üksikuurimustele puuduvad laialdasemad kaasaegsete meetoditega kogutud andmetel põhinevad Wallace'i väärilised sünteesikatsed pea täielikult.   Ben Holt'i töörühma looming põhineb fülogeneetilisel analüüsil. Holt et./Science Rahvusvaheline töörühm eesotsas Ben Holt'iga Kopenhaageni ülikoolist otsustas viga parandada. Uus, ligi kahekümne aasta vältel kogutud andmetel põhinev atlas käsitleb lisaks rohkem 20 tuhande linnu-, looma- ja kahepaikseliigi geograafilisele paiknemisele ka nendevahelisi evolutsioonilisi suhteid. Kaart jagab maailma 34'ks eristuvaks zoogeograafiliseks regiooniks, mis omakorda moodustavad üksteist suuremat valdust.   Kuigi üldjoontes erineb uus magnum opus vanast suhteliselt vähe, on ka muutusi. Näiteks on Madagaskari saar täiesti eraldiseisva jaotuse saanud. Samuti ulatub osa Euraasia põhja- ja keskosale iseloomulikust liigirikkuse piirkonnast Põhja-Ameerika põhjaossa. Oodatult leiab maailmale unikaalse liigirikkusega piirkondi pigem planeedi lõunapoolkeralt. Loomingule lisab väärtust võimalus üksikuid piirkondi soovi korral lähema vaatluse alla võtta. Lisaks plaanivad teadlased jõudumööda lisada atlasesse lisaks selgroogsetele ka putuka- ja taimeliike.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
