Mikrokiip annab halvatutele uut lootust
 Ajakirjas Lancet ilmunud uurimuses demonstreerivad Pittsburghi ülikooli teadlased järjekordset edusammu aju- ja masinaliidese loomisel, mis võimaldab näiteks insuldi tagajärjel halvatuks jäänutel kontrollida igapäevaelu hõlbustavaid abivahendeid nagu robotkätt ajju paigaldatud mikrokiibi vahendusel.   Maailma Terviseorganisatsiooni raporti kohaselt sai kaheksa aastat tagasi maailmas keegi iga kahe sekundi tagant insuldi. Võib vaid oletada, et tänaseks päevaks on näitaja veelgi kasvanud. Paljudel puhkudel tekitab see organismile pöördumatuid kahjustusi, mis võivad päädida halvatuks jäämisega. Sarnase lõpuga on ka mitmed neurodegeneratiivsed haigused, rääkimata õnnetusjuhtumite tagajärjel tekkida võivatest närvikahjustustest. Enamikul juhtudel ei saa aga liigutuste tegemise eest vastutav ajuosa – motoorkorteks – tegelikult kahjustada.   Sellelt lähtuvaid signaale saaks kasutada näiteks kunstjäsemete kontrollimiseks. Kui vaid närviimpulsse üheselt lugeda ja tõlkida osataks. Aastakümnete vältel valdavalt ahvidega tehtud töö läbi on jõutud viimaks esimeste edukate inimkatseteni. Nii ilmus selle aasta mais ajakirjas Nature uurimus, kus kaks kaelast allpool halvatud katsealust edukalt robotkätt kontrollisid ning seda näiteks kohvitassi huultele tõstmiseks kasutasid. Seda pelgalt 96 elektroodiga 16 ruutmillimeetrise pindalaga kiibi vahendusel, mis motoorkorteksi neuronite tööd jälgisid.   Värskes uurimuses kasutasid Pittsburghi teadlased ühe kiibi asemel kahte, mis võimaldab robotkäega teha veelgi sujuvamaid ja keerulisemaid liigutusi. Seejuures ei pea katsealune Jan mõtlema enam sellele, kuidas kätt liigutada, vaid pelgalt ülesande lõppeesmärgile – näiteks palli ülestõstmisele. Märkimisväärne oli ka Jan'i kiibiga kohastumise kiirus. Juba pelgalt kahe päeva järel pärast kiipide ajju siirdamist suutis ta robotkätt kolmes dimensioonis liigutada. 13 nädala pärast suutis ta talle seatud ülesandeid täita 91,6%'l juhtudest ning keskmiselt pool minutit kiiremini.   Siiski tasub märkida, et Jan tundub olevat enda sooritusvõime tippu jõudnud. Teadlased arvavad, et põhjuseks on armkoe teke, mis raskendab signaalide täpset tõlgendamist. Ent probleemile on vähemalt nende sõnul lihtne lahendus – tuleb vähendada vaid elektroodide läbimõõtu viie tuhandiku millimeetrini. Sääraselt ei algata enam võõrkeha armkoe teket. Samuti on käesoleva uurimuse põhjal äärmiselt raske öelda, kui paljude neuronite laenglemist tegelikult jälgitakse.   Lisaks plaanib töörühm järgmise sammuna leida võimalus kiibi juhtmevabaks muutmist, mis võiks kiirendada selle argiellu jõudmist. Isegi, kui see alles aastate pärast toimub.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Lancet.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimati muudetud 18/12/2012 19:24 infarkt-> insult 
