Depressioon segab jälgi
 Kaks teadlasterühma leiavad ajakirjas Nature ilmunud uurimustes, et hiirte aju kõhtmises katendialas (VTA) asuva tihedalt dopamiini tootmisega seotud neuronivõrgustiku stimuleerimine võib sõltuvalt depressiooni põhjustest vaid mõne minuti jooksul depressiooniga seostatud käitumismalle nii süvendada, kui ka täielikult kõrvaldada.   Valdav enamik kaasaegsetest antidepressantidest kasvatab ajus leiduva serotoniiniks kutsutava virgatsaine hulka. Kuigi depressioon on väga mitmetahuline nähtus, nähakse sellise ravi korral selle algpõhjusena just antud ajukemikaali madalat taset. Samas ei ole säärane lähtehüpotees tõenäoliselt täielikult tõene – vastasel korral peaksid antidepressandid toimima hakkama tundide, mitte nädalate pärast. Seega paistab serotoniin mõjutavat mingisugust depressiooniga seotud võrgustikku pigem kaudselt. Viimastel aastatel läbiviidud katsed on samas näidanud, et vastavat võrgustikku on võimalik mõjutada ka otseselt.   Pea koheselt on suudetud depressiooni leevendada nii aju elektrilise süvastimulatsiooni ja ebameeldivamate kõrvalmõjudega ka ketamiiniga. Paraku on nende mõju ajule küllaltki globaalne ja ei vii teadlasi konkreetse võrgustiku väljaselgitamisele lähemale. Samal ajal on teistes katsetes jõutud järeldusele, et kõhtmises katendialas ja selle lähistel paiknevas naalduvas tuumas (NA) asuvate neuronite stimuleerimine võib depressiooni sümptomeid süvendada. Samas pole seda taas väga kõrget resolutsiooni pakkuvate meetoditega tehtud, mistõttu on otsene seos tabamatuks jäänud.   Mount Sinai Meditsiinikoolis resideeriva Ming-Hu Han'i ja Stanfordi ülikooli neuroteadlase Kay Tye'i juhitud töörühmad otsustasid kasutada optogeneetika poolt pakutavat arsenali. Vetikatelt pärinevate valkude viiruste abil ajju viimine võimaldab üksikute neuronitegruppide laenglemist lõpetada või algatada. Soovitud neuroneid tuleb vaid erineva lainepikkusega valgusega stimuleerida. Mõlemad töörühmad kutsusid uuritavatel närilistel erineval viisil esile depressiooni, mis peegeldus omakorda nende käitumismallide muutuses.   Han'i töörühm paigutas hiired keskkonda, millel oli potentsiaali tekitada 'sotsiaalsest-lüüasaamisest' tingitud depressioon  – uuritavate närilistega samas puuris elasid dominantsed alfaisased. Nagu inimeste puhul oli säärasel keskkonnal erinevatele hiirtele ka erinev mõju. Keskkonna osas vähem tundlike hiirte VTA piirkonda ergutav stimuleerimine muutis ka nemad stressile tundlikumaks. Esile kutsutud muutused oli seejuures pikaajalised ning olid kiiresti ümberpööratavad vaid VTA neuronite vaigistamisega. Ent Stanfordi ülikoolis oli stimulatsioonil hoopis teistsugused tagajärjed.   Tye töörühma laboris elavatel hiirtel kujunes keskkonnatingimuste tõttu kümne nädala jooksul välja krooniline depressioon. Viimase tulemusena muutusid närilised keskkonna suhtes ükskõiksemaks ja tundsid naudingutest vähem rõõmu. VTA'd ergutav stimulatsioon muutis nende käitumist momentaalselt. Inimeste lähedus ajendas hiiri taas varjupaika otsima ja ka anum suhkrusiirupiga pälvis suuremat tähelepanu. Erinevus rõhutab depressiooni mitmetahulist olemust – ka inimeste puhul võib üks antidepressant ühele inimesele ülihästi mõjuda,  teisel võib see tingida hoopis vastupidise.   Samas näitavad uurimused üheselt, et kõhtmine katendiala mängib depressiooni kujunemises ülitähtsat rolli. Hiirte ja inimeste ajud on vähemalt mõnes osas üpris sarnased. Lisaks tasub märkida, et VTA aktiveerumine tingis alati muutuse ka dopamiini eritamises osalevas naalduva tuuma seisundis. Viimane annab märku, et järgnevate depressiooni leevendavate ravimite väljatöötamisel tuleks üritada leida just antud regiooni otseselt mõjutavad vahendid. Hetkel need puuduvad. Siiski annab viimasel kümnendil dopamiini kohta tehtud uurimuste hulk lootust, et ehk pole lahendus nii kaugel.   Töörühmade uurimused ilmusid ajakirjas Nature. (1,2) Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
