miRNA paneb südamerakud jagunema
 Teadlased teatavad ajakirjas Natureilmunud uurimuses nelja mikroRNA keti avastamisest, mis stimuleerivad südamerakkude jagunemist, pakkudes seega ühte võimalikku lahendust infarkti tagajärjel massiliselt kärbuvate südamerakkude asendamiseks.   Pikka aega arvati, et imetajate südamerakud on jagunemiseks võimelised vaid lühikest aega pärast looma sündi.  Aja jooksul on vaade hakanud muutuma ning on leitud, et keskmiselt säilitab jagunemisvõime 1% rakkudest. Infarktijärgselt kasvab see hüppeliselt umbes 3%'ni. Sellest hoolimata ei ole see siiski kaugeltki piisav, et traagilise sündmuse tagajärjel hävivaid rakke täielikult asendada. Seeläbi on hakatud südamekahjustuste ravimiseks peamiselt abi otsima tüvirakkudest. Sõltuvalt lähenemisviisist siirdatakse diferentseerumata rakud otse südamesse või kasvatatakse neist südamerakud katseklaasis, misjärel need südamesse viiakse.   Hoolimata osalisest edust on mõningatel juhtudel esile kerkinud tõsine probleem. Uued rakud ei vii enda kokku- tõmbumise rütmi vastavusse organismi algsete rakkude omaga. Seeläbi otsustas Mauro Giacca leida viisi, kuidas organism ise rakke asendama panna. Näiteks salamandritel või teatud kalaliikidel ei teki uute kudede kasvatamisega mingeid probleeme. Geenitehnoloog nägi lahendust miRNA's – lühikestes paardumata RNA-kettides, mis reguleerivad mRNA kantava informatsiooni avaldumist ehk valkude sünteesi.   Nii on eelnevad tööd näidanud, et miRNA mängib tähtsat rolli südamerakude suurenemises ja samas nende jagunemise takistamises. Monotoonse, ent hädavajaliku töö käigus kontrollis Giacca töörühm sadade miRNA kettide mõju. Sõelumisprotsessi käigus leidsid nad 204 miRNA järjestust, mis rakkude jagunemiskiirust rohkem kui poole võrra tõstsid. Seejärel kitsendasid nad valikut neljale, mis rottide südamelihasrakkude jagunemist vähemalt katseklaasis mõjutasid.   Töörühm viis neist kaks elavate rottide südamesse. Fluorestseeriv mikroskoopia kinnitas meetodi toimimist. Tosin päeva pärast süsti olid katseloomade südamed paisunud, ent mitte rakkude suurenemise tõttu. Selle asemel oli kasvanud südamerakkude koguhulk. Kahe kuu järel oli infarkti tagajärjel kahjustunud rakkude vähenenud poole võrra.   Siiski asub märkida, et meetod toimis ideaalselt vaid juhul, kui miRNA'd südamesse vahetult pärast infarkti esilekutsumist toimetati. Reaalses elus ei pruugi sääraseid miRNA manustamise võimalusi igal pool olla. Samuti pole teada, milline miRNA pikaajaline mõju südamele olla võib ja kuidas rakkude jagunemise ergutamine elutähtsat organit mõjutab. Peab olema ju mingi põhjus, miks evolutsioon imetajate südametes rakkude jagunemisvõimele omad piirid pani.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
