Pasknäärid eelistavad konkurentsitingimustes vaiksemaid peidukohti
 Toimetas Laur Kanger Pasknäärid on toiduvarude peitmisel äärmiselt ettevaatlikud ning püüavad teha seda võimalikult vaikselt, et konkurendid nende tagant varastada ei teaks. Varasemad uuringud pole sellist käitumist vareslaste juures täheldanud, vahendab Physorg.com.   Vareslased on väga hoolsad söögivarude peitjad. Sageli korjavad nad söögipalukesi aasta jooksul suisa tuhandesse eri kohta. Kui talvel või kevadel peaks nälg näpistama tulema, siis on neil täpselt meeles, kust veel midagi võtta on. Samas on ka üksteise tagant varastamine väga levinud. Just näppamise ohvriks langemist püütaksegi iga hinna eest minimeerida.   Teadlased tegid selle käitumismustri kontrollimiseks mitu katset. Neist esimeses anti pasknääridele võimalus peita söök pinnastesse, milles siblimine tekitas erineval määral heli. Linde testiti olukordades, kus nad olid üksi või siis mitmekesi koos. Seejuures oli võimalus, et teine lind võib neid nii näha kui kuulda või üksnes kuulda.  Selgus, et kui pasknäär tegeleb toiduvarude peitmisega ning üksnes kuuleb teist lindu, aga ei näe teda, siis valib ta peidukohaks kaevamisel vaiksemat häält tekitava pinnase. Teadlaste hinnangul on selle eesmärk vältida soovimatut tähelepanu.  Teises katses jälgiti, kui palju pasknäärid häälitsesid, kui nad nägid teist lindu toitu peitmas, varem peidetud varusid teise tagant näppamas, lihtsalt tegevusetult passimas või kui koht, kus pidanuks olema teine lind, oli tühi.   Tuli välja, et varguse peal väljas olnud lind häälitses vähem, kui ta parasjagu luuras teise järel. Üksi olles oli ta jutukam. Teadlased tegid siit järelduse, et luuraja püüab jääda märkamatuks, et teine oma toitu mujale peitma ei läheks või matmisplaanidest sootuks ei loobuks.  Uuringu üks autoritest Cambridge'i ülikooli doktorant Rachael Shaw tõdes, et see on esimene uurimus, mis näitab, et üks vareslaste hulka kuuluv linnuliik püüab teise järel luurates teadlikult vähem häälitseda. Inimestele tundub see loogiline tegevus, kuid loomariigis nii sage nähtus polegi. Uuring ilmus ajakirjas  Proceedings of Royals Society B. 
