Legolik DNA muudab nanoinseneeria lapsemänguks
 Rahvusvaheline töörühm eesotsas Harvardi teadlastega on väljatöötanud uue tehnika lühikestest DNA-ahelatest üksikute orgaaniliste ehituskivide loomiseks, millest omakorda on võimalik konstrueerida kolme dimensiooni ulatuvaid kujundeid. Lähenemisviisil on potentsiaali hõlbustada nanotehnoloogial põhinevate orgaanilisest materjalist koosnevate masinate ehitamist.   DNA on olemuselt unistuste materjal. Erinevalt viimastel aastatuhandetel puitu ja marmorit kasutanud skulptoritest suudavad DNA'd aluseks võtvad keemikud täpselt ette ennustada, kuidas suuremast blokist osade tükikeste eemaldamine tervet struktuuri mõjutab. Pärilikkusematerjali neljast nukleotiidist on igaüks komplementaarne ainult ühega. Täpsemalt põimib A (adeiinfosfaat) end alati T'ga (tümiinfosfaadiga) ja G (guanofosfaat) C'ga (tsütidiinfosfaadiga). Erinevate lähenemisviisidega on nõnda võimalik moodustada isegi kolmemõõtmelisi kujundeid.   Siiski on see traditsiooniliselt olnud suhteliselt ajamahukas ja seega väheseid perspektiive pakkuv töö. Isegi keeru- lisemate kahedimensiooniliste kujude moodustamine pakkus tõelist peamurdmist. Murdepunkt saabus selle aasta mais, kui Harvardi ülikoolis resideeriv Peng Yin'i töörühm muutis DNA-nanoinseneeria pea otseses mõttes miniatuursete legodega mängimiseks. Molekulaarinsener sünteesis selleks esmalt 42-tähelistest DNA-lõikudest koosneva komplekti.   Iga lõik moodustas unikaalse ristküliku, mille küljed said ideaalis unikaalse DNA-järjestuse tõttu igaüks põimuda vaid ainult ühe teise ristkülikuga. Sünteesitud komplekt moodustas spontaanselt kõikide selle osade olemasolul suurema nelinurga. Üksikute ehituskivide ärajätmisel juba näiliselt keerukamad kujundid. Lähenemisviisi saagikus jäi erinevate kujundite puhul 12-17% piirimaile.   Ei olnud mingit põhjust, miks see kolmes dimensioonis toimima ei peaks – pikslitest said Yin'i laboratooriumis vokslid. Analoogselt lõi molekulaarinsener seekord 32-tähelistest lõikudest koosneva komplekti, mille tuhat osa spontaanselt seekord juba kuubi moodustavad. Iga lõik moodustab üksinda U-tähe kujulise struktuuri, mis seob ennast spontaanselt täisnurga all nelja teise üksiku lõiguga. Arvutimudeli abil saab täpselt prognoosida, millised kolmemõõtmelised kujundid või nanoskulptuurid üksikute osade ärajätmisel moodustuvad.   Töörühm demonstreeris lähenemisviisi edukust 102 erineva kujundi  konstrueerimisega. Neist igaühe mõõtmed jäid igas suunas alla 25 nanomeetri, mis on samas suurusjärgus viiruste mõõtmetega. Seega oleks lähenemisviisil potentsiaali näiteks ravimite hoiustamises ja kohaletoimetamises. Käsikäes pärilikkusematerjali omadustega sünteetiliste molekulide loomisega paraneksid tuleviku kehasiseste molekulaarmasinate omadused veelgi.   Ent samas ei silluta siiski uurimus teed utoopiasse. Teadlased ei tea endiselt täpselt, miks nende loodud struktuurid üleüldse nii hõlpsasti moodustuvad. Samuti on struktuuride saagikus kujundite spontaansel moodustumisel siiski veel suhteliselt madal. Õnneks on võimalik Yin'i lähenemist kombineerida eelmiste töödega, milles on aluseks võetud DNA-origami ehk pikemate DNA-ahelate pisemate pärilikkusmaterjali lõikudest koosnevate klambrite abil voltimine.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
