Merkuuril leidub jääd
 Merkuuri ümber tiirleva Messenger'i satelliidi vahendusel tehtud vaatlused kinnitavad, et Päikesele lähedaseima planeedi pinnal leidub tõepoolest jääd. Samuti näitab analüüs süsinikurikaste ühendite olemasolu, mis on tõenäoliselt Merkuurile sattunud komeedipommituse tagajärjel.   Tõenäosus planeedilt, mille pinnatemperatuur võib küündida 426 °C Celsiuse järgi, vett leida ei tundu esmapilgul olevat kõige suurem. Ometigi näitasid juba 1992. aastal Maalt tehtud radarivaatlused, et Merkuuril võib sellegipoolest jääd leiduda. Viimane on ka üks peamisi põhjusi, miks Messenger üleüldse väikseima planeedi juurde läkitati. Värsked vaatlused näivad esialgseid tähelepanekuid kinnitavat.   Vee olemasolu kindlustab Merkuuri telje ülimalt väike kaldenurk, mis ei ületa Messenger'i vaatluste kohaselt 1°. Seeläbi leidub planeedi pooluste lähistel kraatreid, kuhu Päike eales ei paista ja temperatuur üle -170°C ei tõuse. Samas oli alati väike võimalus, et eelnevalt märgatud heledad regioonid võisid jää asemel olla hoopis ränirikkad kivimid. Neutronspektromeetri vaatlused kinnitasid siiski vesinikurikka materjali olemasolu. Sõltuvalt pinna koostisest, mida kõrge energiaga kosmilised kiired tabavad, on kokkupõrkel avakosmosesse paisatavate neutronite energia kergelt erinev.   Samas on spektromeetri lahutusvõime suhteliselt kesine. Viimane ei ole üksikute heledate regioonide eristamiseks võimeline. Seega, kuigi tulemused viitasid vee olemasolule, ei saanud midagi üheselt öelda. Laseri altimeetria ning radarivaatlused lisasid aga tulemustele kindlust. Seeläbi võib vesiniku hulga põhjal oletada, et Merkuuril leidub 100-1000 miljardit tonni jääd. Merkuuril oli aga veel üllatusi pakkuda. Radarivaatlused paljastasid suhteliselt madalatel laiustel Merkuuri keskmisest pinnaheledusest tumedamate piirkondade olemasolu.    Vaatlused näitasid, et sealne temperatuur on kaugelt liiga kõrge, et seal veejääd leiduda saaks. Loodud mudeli kohaselt on tõenäoliselt tegu keerulisemate orgaaniliste molekulidega, mida võib näiteks kohata süsinikurikaste meteoriitide sisemuses. Samas on säärased ühendid suurepäraste isoleerivate omadustega. Vaid paarikümne sentimeetri paksusest kihist piisab, et takistada selle all leiduva jää sublimeerumist, mille olemasolule neutronspektromeeter vihjab.   Töörühmade uurimused ilmusid ajakirjas Science.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
