Kontoritooli võib väga edukalt asendada trenažööriga
 Kristjan Port    Viis aastat tagasi tutvustas maailmakuulus keeruliste juhtumitega tegelev USA uurimishaigla Mayo kliinik uut mobiilset töökohta. Raske kliinilise juhtumi jaoks välja mõeldud töökoht ei koosnenud sugugi sülearvutist ja mobiiltelefonist, mis aidanuks vigasel inimesel kaugtööd teha. Mayo teadlase James Levine välja mõeldud unikaalse töökoha versioon koosnes seisvale inimesele umbes küünarnukkide kõrgusel asuvast töölauast, millel olid traditsiooniline lauaarvuti ja telefon.     Pildilt puudus tool ja selle asemel liikus laua alt läbi kummine liugtee, millel töötaja saab ühel kohal käia ja oma tööd teha. Ilmselt olnuks mõttekas liugtee ühendada elektrit tootva dünamoga, mis toidab omakorda arvutit, mida on omakorda vaja edukaks töösoorituseks. Nii sõltuks töösooritus kõnnitempost ja motivatsiooniküsimus koos haigla temaatikale kohase tervistava efektiga olnuks lahendatud. Keda taolise lahenduse lootusetu kaugus naerma ajab, võiksid lugeda tarkade inimeste eksimusi arvukate tänaste tehnoloogiate lootusetusest.    Viis aastat hiljem on esialgu sõbraliku pilkega tehtud innovatsioonipiloot võtmas üha keskendunumat ja tõsisemat suhtumist nõudva nähtuse vorme, sest istumise ohtlikkus on jõudmas inimeste teadvusesse. Inimeste töökohad luuakse eelduste järgi, et töötaja peaks tegema minimaalselt ebatõhusaid liigutusi. Eriti käib see suurte, energiat kulutavate lihasgruppide kohta nagu jalad. Kuna inimese verevarustust toidab napsuklaasi suuruse löögimahuga süda, mis paiskab iga südamelöögiga vereringesse umbes 70 ml verd, tekib küsimus, kuidas see kõik südamesse tagasi jõuab? Nimelt on veresoonte kogupikkus võrreldav kahe tiiruga ümber maakera. Kujutage nüüd ette, et saadate oma kohvitassi sisu sellesse pikka torusse ja jääte ootama, millal ring täis saab.    See ring ei saa täis, kuna veevoolu segab näiteks hõõrdetakistus ja ühe südamelöögiga antud liikumisenergiast ei jätku 40 000 km läbimiseks. Ning just siin tulevad appi suured lihased, mis näiteks kõndides korrapäraselt kokku tõmbudes töötavad nagu täiendavad südamed ja pigistavad veresooni nii, et veri neis liigub mööda suurt tiiru ikka edasi. Istudes jääb see abi ära ja muuhulgas kannatab ka vaimse töö mootori, aju, verevarustus.     Lisaks juhtub istudes veel üks üllatav nähtus, mis on seotud lülisamba ehk selgroo koormamisega. Istudes on koormus lülisambale suurem, kuna istuja laseb kõhu ja seljalihased lõdvaks. Istumine sünnitab muidki probleeme kui aeglustunud vereringe pärsib ainevahetust, rasvade kasutamist ja närvi- ning hormonaalsüsteemi tööd. Pole siis ime, kui pikast istumisest ülestõusja tunneb, kuidas kõik kohad kuuluksid nagu kellelegi teisele ja eriti selja alaosa on kangeks jäänud. Hädasid tuleb juurdegi kuna meie lülisammas ja vaagen pole istumiseks kujundatud.     Kõike seda arvestades otsustas USAs Minneapolises asuv ärikonsultatsioonifirma võtta kasutusele 12 Mayo kliiniku loodud kõnnirajaga töökohta. Kõige populaarsemaks kasutusviisiks on kõnnitöökohtade kasutamine koosolekute pidamiseks. Kui pahatihti kujuneb näiteks kaheksa töötajaga tunniajasest koosolekust kokku ühe inimtööpäevaraiskamine tühja-tähja, inimliku edevuse ja varjatud puhkamise tõttu ilma kasu saamata, siis kõnnirajal kiputakse püsima konkreetse teema kallal võimalikult lühikest aega, kuid intensiivse tähelepanuga.     Ning ükskõik, kui palju võiks mõne taolise koosoleku efektiivsust arvustada, tagatakse alati vähemalt üks positiivne tulem – töötajate kehakaal hakkab langema. Kirjeldatud kõnniradadega varustatud töökoha juhataja on taoliste koosolekute abil kaotanud juba tosin kilogrammi. Töökohad on pidevalt töös, sest töötajad käivad nende peal roteerivas korras tööd tegemas. Tööd jätkub nii töökoha kui ka enda keha jaoks. Huvitav, kuidas näevad välja kontorid viie aasta pärast? Vanaviisi jätkamine pole ju jätkusuutlik!    Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.    
