Aja tagasipööramine alati võimalik pole
 Osakestefüüsikud on Stanfordi Lineaarse Osakeste Põrguti (SLAC) abil kogutud andmeid analüüsides esimest korda otseselt kinnitanud, et aja kulg ei ole alati sümmeetriline, vähemalt B-mesonite jaoks.   Aja kulgu ühes kindlas suunas võib igapäevaelus üpris hõlpsasti märgata. Inimesed vananevad ja piisavalt kõrgelt käest pillatud kohvitass puruneb alati kildudeks. Lootus vastupidise toimumisest on asjatu. End käigupealt parandava ja eelnevalt laialipritsinud auruva vedelikuga täituva tassi nägemise asemel tuleb tõenäoliselt kühvel ja hari otsida. Osakestefüüsika maailmas ei ole aga ajanoole suund nii hõlpsasti määratav. Enamikel juhtudel on toimuvad protsessid pöörduvad. Pole mingit vahet, kumbas suunas näiteks osakeste kokkupõrkel toimuva kulgu vaadelda. Analoogselt - kõik, mis toimub tagurpidi näidatavas filmis, on füüsikaseaduste järgi ka võimalik.   Taoline ajasümmeetria on osa laiemast CPT-sümmeetriast, mis hõlmab lisaks ajale veel osakeste laengut ja paarsust. Protsessi haaratud osakesed võib vahetada vabalt nende antiosakeste ja nende peegelpildi vastu. Üldistades on enamik loodusseadustest aine ja antiaine jaoks samasugused. Sümmeetriat austavad nii tugev-, elektromagnetiline- kui ka gravitatsiooniline vastastikmõju. Ometigi täheldati eelmise sajandi keskpaigas, et laengu- ja paarsussümmeetria saab rikutud teatud neljandat fundamentaaljõudu, nõrka vastastikmõju hõlmavates lagunemisprotsessides.   Matemaatiliselt tähendab see aga, et CPT-sümmeetria säilitamiseks peab sellisel juhul nõrga jõu osalusel rikutud saama ka ajasümmeetria. Eksperimentaalselt on viimast äärmiselt raske kontrollida.  Üheks võimaluseks on võtta aluseks mõni protsess, kus laengu- ja paarsussümmeetria rikkumist juba nähtud on. Osakestefüüsikud kasutasid tõe väljaselgitamiseks Stanfordi Lineaarse Osakeste Põrguti (SLAC) poolt kümne aasta jooksul elektronide ja positronide põrgutamisel kogutud andmeid.   Muuhulgas tekivad viimaste kokkupõrkel B-mesoniteks kutsutavate eksootiliste osakeste aine- ja antiaine paarid. Viimased võivad omakorda sarnaselt neutriinodele ostsilleeruda ehk muunduda ühest olekust teise (näiteks B-nullist B-võrdseks ja vastupidi). Juhul, kui ajasümmeetria kehtiks, oleks tõenäosus nende ühest olekust teise ostsilleerumiseks kummalgi juhul võrdne. Viimase paikapidavust saab kontrollida B-mesonite stabiilsemaks osakesteks lagunemiseks kulunud aja ning nende lõppoleku kõrvutamise läbi. (Erinevas olekus B-mesonite lõplikud lagunemisproduktid on erinevad.)   Ent pea 500 miljoni mesonipaari lagunemise uurimine näitas, et nõrk jõud ei hooli ka ajasümeetriast. Tõenäosus erinevate ostsillatsioonide toimumiseks erines pea kuuekordselt. Viimane lisab kindlust, et CPT-sümmeetria on üks looduse alussümmeetriatest ning kümneid aastaid õhus olnud küsimus on vastuse saanud. Kiirendi pikk tegevusaeg kindlustas, et statistilise apsu tõenäosus on 1:10E43 ehk tulemuse kindlus küündib 14 sigmani. Võrdluseks võimaldas Higgsi-sarnase osakese leidmisest teatada „vaid“ viie-sigmaline tulemus.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
