Ebaloomulik valgus tingib depressiooni
„Jah! Hea küll, mida iganes!“ Kahele John Hopkinsi ülikooli bioloogia osakonna doktorandile Tara LeGates'ile ja Cara Altimus'ele ei mõjunud need sõnad tõenäoliselt just kõige inspireerivamalt, kui nad oma ebaharilikku plaani neuroteaduste labori professorile Samer Hattar'ile tutvustasid. Täna ajakirjas Nature ilmuv uurimus tõestab aga, et nende kõrge motiveeritus tasus ära.   Silmades peitub ehk rohkem, kui arvata võiks. Mitte kõiki neid tabavaid üksikuid valgusosakesi ei kasutata hiljem ajus ümbritsevast maailmast kolmemõõtmelise esitluse konstrueerimiseks. Lisaks kolvikestele ja kepikestele leidub selles ka kolmandat tüüpi valgusele reageerivaid rakke, ametlikuma nimetusega 'loomuomaselt valgustundlikud võrkkesta ganglion-rakud' (ipRGC). 2008. aastal Hattar'i poolt hiirtega läbiviidud katsed näitasid, et vastavad närvirakud võib silmast ilma nägemist mõjutamata täielikult kõrvaldada. Paari väikese kõrvalmõjuga.   Näiteks ei aita silmi tabav valgus enam kehakella seadistada. „Hiired võisid laboris täiesti ebatüüpilisel ajal aktiivseks muutuda ja tegutsema hakata,“ meenutas Hattar. Mil tehiskeskkonnas ei kujuta see erilist probleemi, lõppeks see metsikus looduses juba mõne päeva jooksul surmaga. Võimalus kehakella nii radikaalselt segadusse ajada tekitas LeGates'is ja Altimus'es lennukaid mõtteid. Täpselt sedasama lähenemist saaks kasutada saamaks teada, kuidas loomulikud ööpäevarütmid ja uni õppimist ning mälu mõjutavad.   Laialdast tunnustust leidva hüpoteesi kohaselt häirivad muutused valgusetsüklites ka und hõlmavaid individuaalseid ööpäevarütme, mis omakorda mõjutavad kaudselt tuju ja õppimisvõimet. Valgusperioodi lühenemine võib viia nõnda kortisooli ja kortikosterooni taseme tõusuni. Lühidalt öeldes võib inimestel tekkida depression, milleks tingimused aina pimenevas novembris üha sobilikumaks muutuvad. Säärast loogilist järgnevust  LeGates ja Altimus oma katsetes aga ei leidnud.   Uus 7-tunni pikkune tsükkel, 3,5 tundi pimedust/valgust ei muutnud võrreldes tavapärase 24-tunnise tsükliga nii katses kasutatud hiirte uneperioodi kogupikkust ega tekitanud olulisi muutusi ka nende ööpäevarütmides. Näriliste kehatemperatuuri kõikumine ühtis pea täielikult kontrollgrupiga. Küll hakkas kasvama nende veres leiduva kortikosterooni tase. „Ja siuhti! Aju õppimisvõime hakkas langema! Mälu halvenes! Ja kui me geneetiliselt muundatud hiired, kellel ipGRC'd puudusid, samale valgustsüklile paljastasime, ei olnud nendest nähtusest enam jälgegi. See oli viimane kirstunael!“ märkis Hattar.   Viimane tähendab, et valgus või selle puudumine harjumatul perioodil mõjutab otseselt tuju ja õppimist. Ka evolutsioonile keskenduv Hattar arvab, et nähtusel on sügavamad juured, kuigi antud töös hüpoteesi otseseks kinnitamiseks andmetest vajaka jääb. „Me arvame, et just nagu taimed tajuvad ka loomad päevade lühenemist ning tõlgendavad seda märgina peatselt saabuvast raskest talvest,“selgitas neuroteadlane. Loomad üritavad stressirikkaks perioodiks valmistuda, mis põhjustab kortisooli taseme tõusu.   „Täiesti soovimatu kõrvalmõjuna saad sa sinna juurde depressiooni ja õpihäired. Samas on stressi leevendamine liialt tähtis, et evolutsioon sellest loobuda saaks,“ tõdes Hattar. Samal ajal rõhutab ta veelkord, et neil ei ole veel selle kinnitamiseks piisavalt tõendeid. Tegu on selles osas pigem käte vehkimisega ja tähelepanu juhtimisega, mille raames plaanib ta ka lähiajal ülevaateartikli kirjutamist.   Depressiooni põhjustava sündmusteahela rafineerimine võiks viia üldjoontes lisaks paremate antidepressantide väljatöötamiseni. Viimaste manustamine ebaharilikule valgustsüklile paljastatud hiirtele taastas täielikult nende algse õppimisvõime. Neuroteadlane ise selle tahu rõhutamist ei armasta – depressiooni ennetamiseks on antud juhul ka teisi võimalusi. „Me manustasime neid kroonilistes kogustes. Põhjas elavate inimeste mure on samas mõistetav. Ent ühiskond peaks rohkem hoolima sellest, milline valguskeskkond neid ümbritseb,“ lisas Hattar.   Kuna unetsüklite reguleerimisse annavad oma panuse samad silmarakud kui depressiooni, tasuks järgida kvaliteetse une tagamiseks soovitatavaid abinõusid. Ööhakul tuleks vältida liiga intensiivsete valgusallikate kasutamist ja eelistada soojemat tooni valgust kiirgavaid lampe. Samal ajal võiks päeva alustada pigem võimalikult valguserikkas keskkonnas. „Sellest võib päeva helgemaks muutumiseks piisata. Ja ma ei julge väita, et inimene peaks depressiooni vältimiseks võtma antidepressante enne depressioni ennast. Ning kuna ravimifirmad uuringut ei finantseerinud, saan ma ka seda rahulikult teha,“ muigas neuroteadlane.   Lähitulevikus plaanib Hattar oma laborikaaslastega vähemalt üritada välja selgitada, kus depressiooni reaktsiooni tingiv neuronitevõrgustik paikneda võib. Silmarakkude ipGRC populatsioon jaguneb omakorda viieks. Nende ükshaaval rivist välja löömine võiks kitsendada ka ebahariliku valgustsükli mõjul aktiveeruvate ajuosade valikut. „Aga jällegi, ma kardan praegu ühe regiooni hüpoteesi toetada. Selle kindlaks tegemine ei ole sama lihtne, kui käekella piilumise abil otsustada, kas parasjagu on öö või päev.“ jäi Hattar mõtlikuks.   Ühes on aga neuroteadlane üpris kindel. Ilma finantseeringuta, mis võimaldas teha eelnevalt täpsustamata eksperimente, poleks uurimuses üpris kindlalt säärastele tulemustele jõutud. „Me tõesti ei oodanud, et eksperimendid millegi säärase avastamiseni viivad,“ märkis neuroteadlane.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
