Iseparanev kunstnahk liigub lähemale
 Teadlased on välja töötanud uue painduva nahka imiteeriva sünteetilise materjali, mis juhib elektrit, registreerib muutuvat rõhku ning suudab ennast ise parandada. Mõningate täienduste tegemisel saaks materjali kasutada nii naha külge kinnitatava sensorina või kunstjäsemete kattematerjalina.   Nanotehnoloogial põhinev 'nahaelektroonika' on viimastel aastatel hüppeliselt arenenud. Mitmed töörühmad on loodud erinevaid painduvaid materjale, mis suudavad iseennast aja jooksul parandada või registreerida isegi kõige õrnemaid puudutusi. Kõigi nende omaduste koondamine ühte materjali on aga tunduvalt suurem väljakutse. Lõikehaavade ja rebendite sulgemist võimaldavad polümeerid on üldiselt äärmiselt kehvad elektrijuhid. Ajakirjas Nature Nanotechnology ilmunud uurimuses demonstreerivad materjaliteadlased, kuidas nad raskustest nikli mikroosakeste abil üle said.   Kunstnaha alustalaks on pikkadest molekulikettidest koosnev plastik. Materjali iseparanemise kindlustab vesiniksidemete rohkus, mis on olemuselt ülimalt dünaamilised. Kuigi molekuliketid seeläbi üpris altid ka katkema on, kindlustab see samas, et materjal kiiresti oma algse kuju taastab. Rebendite lappimiseks ja algse mehaanilise tugevuse taastamiseks kulub pelgalt kümmekond minutit. Elektrijuhtivuse kindlustamiseks lisasid teadlased polümeeri ogade kaetud nikli mikroosakesi.Vastupidiselt tavapärastele juhtmetele ei vaja need otsest kokkupuudet.   Roboti rinnale kinnitatud LED-lamp kiirgab tugevama pigistuse mõjul järjest eredamalt. Chao Wang/Nature Mängu tuleb kvantfüüsikast lähtuv tunneliefekt. Alati on võimalus leida ühe nikliosakese elektron hoopis selle lähistel asuvalt nikliosakeselt. Isegi, kui sellel ühelt osakeselt teisele liikumiseks klassikalise mõõdupuu järgi energiat ei jaguks. Muidu vaevumärgatavat nähtust võimendavad ogad – elektrilaeng koondub just nende otstesse.  Materjali väänamine või selle pigistamine muudab nikliosakeste omavahelist kaugust, misläbi muutub ka materjali elektrijuhtivus. Teadlased leidsid lisaks, et isegi materjali korduva lõikumise järel taastuvad selle algsed vastavad omadused 98% ulatuses 15 sekundi järel.   Sellegipoolest on veel ruumi materjali omaduste parandamiseks. Materjali paranemise kindlustavate alusprintsiipide parem mõistmine võimaldaks lõigete parandamiseks kuluvat aega veelgi vähendada. Lisaks on materjal hetkel veel hoolimata oma painduvusest suhteliselt jäik.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Nanotechnology.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
