Maa poolused naasevad alati koju
 Maakoor on pidevalt aeglases liikumises. Lisaks mandrite triivile liiguvad kõik laamad korraga ka Maa pöörlemistelje suhtes. Tänased poolused ei ole alati oma praeguse koha peal olnud. Viimase miljardi aasta jooksul on nende asukoht muutunud kuus korda kuni 50° võrra. Ainult selleks, et mõne aja pärast taas oma algsele kohale naasta. Muutused on kõike muud kui kiired – keskmiselt triivib poolus miljoni aasta jooksul 1° võrra. Sellest hoolimata on nende liikumise mõistmine selle tagajärgede tõttu ülioluline. Ränne mõjutab nii süsinikuringet, kui ka näiteks isegi evolutsiooni kulgu.   Teadlased on protsessi toimumisest teadlikud olnud juba aastaid. Jahtuvates kivimites talletuvad  Maa magnetvälja omadused, mida kasutades piirkonna mineviku liikumisi rekonstrueerida võimalik on. Geoloogid on välja selgitanud isegi pooluste rändeid algatada võivad sündmused. Tasakaalu häirivad Maa vahevöös tõusvad vedelas olekus kivimimassid. Sama põhjus kindlustab mandrite alalise triivi. Algse tõuke võivad anda ka liustike sulamised ja massiivsete vulkaanide teke. Märksa ebaselgemaks on jäänud küsimus, mis kindlustab pooluste oma algsele kohale naasmise.   Kanada ja USA teadlaste poolt läbiviidud simulatsioonid viitavad kahele komponendile. Esmalt tuleb mängu planeedi kuju. Maa ei ole oma pöörlemise tõttu perfektne kera – planeedi ekvatoriaalne läbimõõt on selle diameetrist poolustel umbes 20 kilomeetri võrra suurem. Viimasega kaasneval lisamassil on stabiliseeriv mõju. Sarnaselt jonni- punni mänguasjale üritab Maa oma algset positsiooni võtta. Oma roll on mängida ka laamade elastsusel. Maakoore üldine triiv kutsub esile suuremate laamade moondumise. Sarnaselt kummipaelale üritavad needki oma kuju taastada.   Ent simulatsioonide kohaselt ei suudaks kumbki mehhanism üksinda poolust taas piisavalt kiiresti oma algsele kohale nihutada. Nende koosmõju kindlustab aga, et see saaks toimuda 20-30 miljoni aasta jooksul, mis on heas kooskõlas seni kogutud kivimite uurimisel kogutud vaatlusandmetega. Siiski peaksid paleomagnetoloogid autorite sõnul teooria tõsiseks proovile panemiseks veel tööd tegema.   Lähitulevikus maakoore nihkega seotud ekstreemsed kliima -ja süsinikuringe muutused planeedi elustikku igal juhul ei ähvardada. Suuremad mandrid on selleks praegu piisavalt hajutatud. Nõnda on poolused viimase 200 miljoni aasta jooksul triivinud miljoni aasta kohta vaid 0,2°.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
