Uus-Meremaa rannikult leiti haruldaseim vaalaliik
Ligi 150 aastat tagasi leiti praegu Uus-Meremaale kuuluva Pitt'i saare rannikult üksik vaalakorjus. Toonase Uus-Meremaa koloniaalmuuseumi direktor James Hector märkis leidu kirjeldades, et tegu on tõenäoliselt Scamperdown'i vaalaga, kelle säilmeid 19. sajandi lõpus saare randadelt sagedasti leiti. Liigi avastanud Briti zooloog John Edward Gray nii ei arvanud. Lõualuu pikkuse ning hammaste erinevuse põhjal oli ta kindel, et tegu on millegi uuega.   Järgmise 75 aasta jooksul tundus aga, et  saladuslik vaalaliik on Maa pealt kadunud. Isegi 1950. aastatel leitud säilmed jäi kümnenditeks tähelepanuta. Huvi tärkas nende vastu alles aastatuhande vahetusel. Säilitatud kolba morfoloogilise analüüsi põhjal omistati seda mitmetele eri liikidele, sealhulgas 1986. aastal Robinson Crusoe saare rannikult leitud Bahamonde nokkvaalaks nimetatud liigile. Läbimurre saabus 2002. aastal, mil uus-meremaalase Anton van Helden'i töörühm jõudis järeldusele, et kõik kolm kolpa kuuluvad samale Gray poolt avastatud liigile -Mesoplodon traversii'le.   See ei tähendanud aga, et mõned aastad hiljem Uus-Meremaal Opape rannale uhutud vaala ning tema järeltulija tuvastamine lihtsamaks oleks kujunenud. Kirsten Thompson'i töörühm julges kindlalt väita, et tegu oli labida-hambulise vaalaga  alles pärast korjustelt kogutud mitokondriaalse-DNA näidiste mitmekorsset analüüsi. Teistest Uus-Meremaal kohatavatest vaalaliikidest eristab neid ninaosa tonaalsus, valge kõht ja esileküündivam laup.   Samal ajal jääb selgusetuks, kui palju labida-hambulisi vaalu maailma ookeanides leiduda võib. Tõenäoliselt kohatakse neid üliharva, kuna nad veedavad suurema osa ajast teistele nokkavaaladele sarnaselt süvaookeanides. Nii suudavad teised Ziphiidae' perekonda kuuluvad liigid sukelduda rohkem kui 800 meetri sügavusele ning sukeldumisretked võivad kesta pea poolteist tundi.   Töörühm kirjeldab vaalaliiki ajakirjas Current Biology ilmunud uurimuses.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
