Kurzweil: edasiliikumiseks on vaja ajju ruumi teha
 Kristjan Port    Tinglikult võttes juba tulevikus elav Ray Kurzweil pole rahul inimese bioloogilise ja seetõttu saamatu ning päeva lõpuks hapuks mineva kehaga. Kerge rooste riski kõrvale jättes, siis masinaga nii ei juhtu. Või kui juhtub, on asi lihtsalt parandatav. Ühiskonna poolt organiseeritud tervishoiuteenus ongi juba paljudes inimestes osa elavast koest asendanud tehniliste materjalide ja seadmetega. Olgu see siis kunstlik liiges, tugiplaat, pumbake või rütmimasin.     Seejuures ei pea igat asja tingimata naha alla peitma. Mõnd kehalist puuet korvavat vigurit võib kanda kas taskus või kotis. Nagu näiteks meie välised mäluseadmed, mille abil meenub õigel ajal sõbra sünnipäev või näed, kuuled ja hüüad hirmkaugele.     Kõikide kehaosade seas on üheks valutavaks teemaks saamas üha üleekspluateeritum aju, mida tüütavad tööd segavad uitmõtted, räsivad vead ja ähvardab insult. Kurzweili ajalooliste tagasivaadete põhjal tehtud arengugraafikud võimaldavad 64aastasel mehel lubada ajule vastava kunstliku infotöötlussuutlikkuse saavutamist veel tema elu ajal. Liigtormakate mõtete maharahustamiseks olgu vihjatud, et Kurzweil ei kavatse ära surra, seega võib aega kuluda rohkem kui arvasite. Viimasest tulenevalt võibki öelda, et tinglikult võttes elab Kurzweil tulevikus, kuna teeb tänaseid otsuseid homseks ennustatud sündmuste lootuses. Elame-näeme!    Samas oleme tunnistajateks nähtustele, mida Kurzweil ennustas aga meie mitte. Nagu näiteks aju väljumist koljuga piiratud ruumist piirituna näivasse internetti. Hiljuti antud intervjuus käsitles ta seda teemat põhjalikumalt, osutades ajus ca 300 miljonile õppimist võimaldavale bioloogilisele minimoodulile. Laste õppimisvõime tulenevat paljuski sellest, et nende ajus pole kõik need allegoorilised pesakesed veel hõivatud, aga umbes paarikümne esimese aastaga hakkab see ressurss ammenduma, kajastudes langevas õppimisvõimes. Samas suudab inimene õppida nii kaua kui elab, aga tempod pole enam kaugeltki endised.     Seetõttu vajame ajule õppimisvõime ruumi juurde. Kehal on isegi koht olemas, kuhu oleks võimalik aju avardada. Aga see ei asu keha sees vaid keha on selle koha välja mõtelnud, et mitte öelda – intellektuaalselt välja võidelnud. Jutt käib inimese poolt välja mõeldud ja valmis tehtud pilvearvutusressursist. Paljud on juba osa oma mentaalsest koormast näiteks kirjavahetuse või kalendrite osas usaldanud pilveraali kätte.     Vabanevast ajuressursist kõneleb kasvõi see, kui raske on sõprade ja tuttavate telefoninumbreid meenutada, sest need ei asu enam ajus vaid kusagil transistoride vahel. Kurzweili arvates on tänased inimesed veel liiga jäigad, klammerdudes igivana info külge, aga edasiliikumiseks on vaja ajju ruumi teha. Ülaltoodud pilvepõhine e-kirjateenus pole tegelikult see, mida futuroloog silmas peab. Kurzweili nägemuses ühendatakse aju sõna otseses mõttes, kuid piltlikult illustreerides traadita sidemooduli teel netiavarustes pakutava mäluteenusega nii, et teenuse kasutaja ei pea selle üle mõtlemagi. Katkematu protsessiga siirdub infot ajust pilve ja sealt tagasi.     Kurzweili ideid võib igaüks võtta kas kurjuse mahalaadimiseks kriitikaga ümberlükatava klotsidest konstrueeritud tornina või unistamise toitmiseks loodud ilusa mosaiigina. Kuid siia peab lisama ühe argise hoiatuse. Nimelt teatas USA valitsus seoses failivahetamisega kurikuulsaks saanud andmehoidla pilveteenuse Megauploadi kohtuloos arestitud süütute osapoolte failide mittetagastamisega, et isegi näiteks inimeste enda poolt filmitud videod pole sisuliselt nende omand selles mõttes, et nad saaksid seda serverist tagasi nõuda. Tegemist on täiendavat tehisaju ressurssi nõudva juriidilise argumentatsiooniga, mille võib lühidalt ümber sõnastada, et kui kavatsed tulevikus oma aju liidestada pilveressursiga, siis sinna saadetud mõtted pole juriidiliselt enam sinu vara. Näete kui tore – tulevikus hakkab selle eest, et sinu ajus poleks liiga palju kraami, hoolitsema riik.   
