Ülieredad supernoovad toovad teateid varjasest universumist
Astronoomid on varajasest universumist leidnud kaks haruldast üliheledat supernoovat, mis on tavapärastest supernoovadest ligikaudu 10-100 korda eredamad. Viimane annab lootust, et juba lähitulevikus on võimalik otseselt vaadelda ka universumi esimeste tähtede plahvatamisel vallandunud valgust.   Kuni viimase ajani olid astronoomid arvamusel, et tähed võivad laias laastus supernoovadena plahvatada kahte eri moodi. Ia tüüpi supernoovad vallanduvad kaksiktähesüsteemis, kui oma elupäevade lõpule jõudnud täht valge kääbusena oma kaaslaselt gaasi 'varastama' hakkab. Kasvava massi tulemusel tõuseb rõhk ja temperatuur tähe südames niivõrd kõrgele, et algatada raskemate elementide termotuumasüntees, kus süsiniku aatomid kokku pressitakse. Mõne hetkega vallandub sama hulk energiat, kui Päike terve oma eluea jooksul kiirgab.   Ülimassiivsete tähtede puhul vallandub supernoova selle tuuma kokkukukkumise läbi. Päikesest kümneid kordi suurema massiga tähed suudavad tavapärase termotuumasünteesi läbi sünteesida elemente kuni rauani välja. Raudtuum on aga juba liiga massiivne, et gravitatsiooni mõjule vastu panna. Ent tähtede puhul, mille mass on Päikese omast sadu kordi suurem, muutub selle sisemuses toimuv veelgi eksootilisemaks. Ülitähtede tuumas hakkavad valguskvandid teatud tingimustel kandma juba nii suurt energiat, et hakkavad spontaanselt elektronide ja positronide paarideks muunduma.   Kiirgusrõhk, mis muidu gravitatsiooni mõju tasakaalustaks, kaob ja tähe tuum hakkab kukub kokku. Viimane viib kontrollimatu termotuumasünteesini, mille käigus vallanduv energia on piisav, et terve täht ribadeks rebida. Korraga muundub raskemateks elementideks umbes 60 Päikese massi jagu hapnikku ja süsinikku. Tänapäeval selleks vajaliku massiga tähti enam reeglina ei leidu. Seetõttu oli seni teada vaid ainult üks niivõrd energeetilise reaktsiooni tagajärel sündinud supernoova.   Küll aga peaks sääraseid supernoovasid kohtama tunduvalt sagedamini varjases universumis, kus eeldused hiidtähtede sünniks tunduvalt suuremad on. Uute kandidaatide otsimiseks jälgisid astronoomid 2003-2008. aastal öötaevast kuue kuu vältel Mauna Keal asuva teleskoobiga. Selle aja jooksul toimunud muutuste jälgimiseks pidi töörühm  kõrvutama ja kuhjama sadu fotosid, et avastada isegi kõige kahvatumaid objekte. Järjekindel töö viis sihile – viimaks leidsid nad kaks üliheledat supernoovat. Nende kauguse määramisel selgus, et neist esimene lahvatas 1,5 ja teine kolm miljardit aastat pärast Suurt Pauku. Autorite hinnangul küündis ühe tähe mass 250 Päikese massini.   Kuigi vaid kahe säärase sündmuse põhjal on äärmiselt raske üldistusi teha, arvab töörühm, et varjases universumis võib paari-ebastabiilsus supernoovasid kohata kümme korda sagedamini kui tänapäeval. Samuti demonstreerib uurimus, et neid võimalik juba tänapäevase aparatuuriga ka kuni 12,1 miljardi valgusaasta kauguselt ka avastada.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
