Ahvid ajavahemike hindamiseks kella ei vaja
USA neuroteadlased leiavad ajakirjasPLoS ONE ilmunud uurimuses kahe reesusahviga tehtud katsete põhjal, et sisemine ajutaju ei rajane üksikul ajuosal, vaid igal neuronitevõrgustikul on tõenäoliselt aja möödumise hindamiseks omad vahendid.   Psühholoogide ja neuroteadlaste huviorbiidis on olnud juba aastaid küsimus, kuidas organismid aja möödumist tajuvad. Oma osa on sellel mängida kindlasti välistel teguritel nagu näiteks öö ja päeva vaheldumine või inimeste puhul kiire pilguheit lähimale kellale. Siiski rajanevad mõned protsessid puhtalt sisemisel ajatajul. Ent katsete loomine, kus selle eest vastutavad mehhanismid selgelt avalduksid, on äärmiselt keeruline. Sellest hoolimata on katsetes üha enam leitud tõestust, et idee mingist kindlast ajuregioonist, mis ainuisikuliselt sisemise kellana toimiks, on tõenäoliselt vale.   Värskes uurimuses otsustasid Minnesota ülikooli teadlased Geogreffy Ghose ja Blaine Schneider fenomeni uurida reesusahve kasutades. Kolme kuu jooksul õpetasid nad neid iga sekundi tagant pilgu ühelt nende ees olevalt täpilt teisele suunama. Viimaks suutsid primaadid ülesannet täita niivõrd hästi, et eksisid möödunud ajavahemiku määramisel vaid mõne kümnendikuga. Katsealuseid premeeriti ülesande täitmise eest juhuslikult, et vältida 'müra' tekitavat ajuaktiivsust.   Seejärel ühendasid paar ahvide pea külge elektroodide võrgustiku, mille abil oli võimalik jälgida saja parietaal- ehk kiirusagara tagaosas asuva neuroni laenglemist. Ootamatult leidsid nad, et vaatamata eelnevatele uurimistulemustele näitas neuronite aktiivsus pärast pilgu suunamist ühel täpilt teisele selget langustrendi. Kogutud informatsiooni alusel suutsid nad ennustada, et juhul, kui neuronite laenglemine kiiremas tempos langes, kippusid reesusahvid möödunud ajavahemikku ülehindama, mil vastupidisel juhul arvasid nad, et möödunud on vähem aega.   Samal ajal on teistes uurimustes on jõutud järeldusele, mille kohaselt neuronite aktiivsus regulaarse üleande sooritamiseni hoopis kasvab. Seetõttu oletavad Ghose ja Schneider, et eelnevalt nähtud aktiivsuse tõus on kuidagi seotud vaevatasu ootusega ülesande edukalt sooritamise eest. Samuti spekuleerivad nad tulemuste alusel, et iga neuronitevõrgustik on võimeline erinevate ülesannete sooritamiseks iseseisvalt ajavahemikke mõõtma.   Ghose ja Schneider uurimus ilmus ajakirjas PLoS ONE.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
