Nanomaterjal kaitseb püstolikuulide eest
 Ameerika Ühendriikide teadlased on koos oma Prantsuse ja Saksa kolleegidega suutnud kindlaks teha, kuidas klaasjate ja kummjate omadustega kihtidest koosnev mõne sentimeetri paksune laialt kasutatav polümeer, polüuretaan, suudab peatada täiskiirusel liikuva püstolikuuli.   Pigem soojusisolatsiooni materjalina tuntust kogunud polüuretaanis peitub rohkem, kui arvata võiks. Selle teatud vormid on suutelised peatama 350 m/s liikuva püstolikuuli. Enamgi veel, polümeer suudab ise parandada kuuli poolt tekitatud kahjustused. Seejuures makroskoopilisel tasandil materjali omadused ei muutu. Seega näib see teatud olukordades pakkuvat paremat kaitset kui kevlar või terasplaat. Samas ei ole keegi suutnud välja pakkuda adekvaatset teoreetilist selgitust, miks see üleüldse töötama peaks ja kuidas see niivõrd hästi kuuli kineetilist energiat hajutada suudab.   Sääraste katsetuste järel kuluks materjalis nanotasandil toimunud muutuste uurimiseks mitmeid päevi. Rice'i ülikooli materjaliteadlaste juhitud töörühm leidis aga kavala viisi, kuidas polüuretaani saladustele siiski jälile jõuda. Koos oma Euroopa kolleegidega lõid nad õhukese polümeeri, mis on polüuretaanile pea identsete omadustega. Ent katse miniaturiseerimine võimaldas kõrvaldada polüuretaani tootmisel ilmneda võivad defektid ja nähtust ilma soovimatute kõrvalmõjudeta uurida. Polümeeri tootmiseks kasutatav aparatuur võimaldas seda kiht-kihilt ehitada.   Loodud miniatuurse märklaua 9mm kuulidega tulistamine ei oleks aga kõne alla tulnud. Selle asemel kasutasid materjaliteadlased kuni 4 km/s liikuvaid 3,4 mikromeetrise läbimõõduga klaaspärleid, millele anti algkiirus laseri abil. Projektiilide liikumiskiirus oli seega samas suurusjärgus mikrometeoriitidega, mis satelliitidele tõsist peavalu valmistavad. Kokkupõrke reaalajas jälgmine näitas, et materjal käitub üpris harjumatult.   Kokkupõrke käigus pressitakse selle erinevad kihid pannkoogi-sarnaselt kokku, misjärel hakkab see tükkideks lagunema. Kuid vaid sekundi murdosaks – kokkupõrkel vallanduv energia on piisav, et materjali temperatuur miljondik sekundiks tõsta 3000° Celsiuse järgi ja see vedelasse olekusse viia. Uuesti tahkeks muutudes ongi kuuli poolt tekitatud kahjustused parandatud.   Teadlaste hinnangul võiks seega sääraste omadustega polümeere kasutada lennukiturbiinide labade kaitseks liivaterade ja jääkristallide eest. Välistatud pole nende kasutamine ka satelliitide kaitseks mikrometeoriitide eest.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
