Vanaema tegi ahvist inimese
 Toimetaja Laur Kanger Viisteist aastat tagasi esitasid Ameerika antropoloogid hüpoteesi, et inimese arengu võtmeks võivad olla vanaemad. Just nende abi lastele toidu kogumisel võimaldas emadel rohkem järglasi saada. Mõttekäiku on kritiseeritud muuhulgas matemaatilise aluse puudumise pärast. Sydney ja Utah' ülikoolide teadlased on nüüd aga arvutisimulatsiooni abil hüpoteesile toetust leidnud.   Teooria ise on järgmine: inimesed on ainsad primaadid ning imetajad, kes peale rinnast võõrutamist ise toitu ei kogu. Ent kliimamuutused, mis kahe miljoni taguses Aafrikas aset leidsid, tähendasid rohkem rohumaid ning vähem metsi. Teisisõnu, vähem paiku, kus lapsed mahlaseid vilju ise noppida oleks võinud. Sellises olukorras on emal valik, kas jääda metsa või jätkata lapse toitmist peale imetamise lõppu. Viimasel juhul lükkuks aga uue lapse saamine edasi.   Kuivas kliimas tekkis uuelaadne nišš seega vanaemadele, kes abistasid emasid toidu kogumisel ja töötlemisel. Nii võis ema ise lühema aja jooksul enam lapsi saada. Järglased võõrutatakse varem, kuid samas hakkavad nad hiljem iseseisvalt toituma ning saavad hiljem ka täiskasvanuks. Kasulikuks osutunud pikaealisuse geenid aga päranduvad edasi.   Arvutisimulatsiooni abil püüdsid uurijad vastust leida küsimusele, mis juhtub primaatide elukaarega siis, kui sellele lisada vanaemade abi. Mudelisse pandud oletused olid tagasihoidlikud: vanaemade vanus jäi vahemikku 45-75, lapse eest ei hakatud hoolitsema enne viimase kaheaastaseks saamist ning hoolitseda võis ainult ühe lapse eest korraga (kuigi see ei pruukinud olla tingimata vanaema enda lapselaps). Eelnevate uuringute põhjal oletasid teadlased lisaks, et 5% lastest on geenimutatsioon, mis viib kas lühema või pikema elueani.   Simulatsiooni algul elas vaid 1% naistest nii vanaks, et vanaema olla. 24 000-60 000 aastaga oli neid aga juba 43%: osakaal, mis vastab tegelikes küttide ja korilaste ühiskondades täheldatule. Lisaks sellele kasvas hoogsalt peale täiskasvanuks saamist elatud aastate arv, mis esiotsa oli 25, kuid hiljem 49. Teisisõnu, täheldatud elukaar esines märgatavalt primaatide omast, kellest 40 eluaastani jõuavad looduses väga vähesed.   Võistlev hüpotees seob inimese arengu küttimisega. Selle selgituse järgi muutus küttimine toidu leidmisel korilusest etemaks siis, kui Aafrika ressursid kokku kuivasid. Loodusliku valiku teel sõeluti välja suuremate ajudega isendid, kes olid võimelised omandama uusi jahipidamisviise. Naised aga moodustasid paarisuhte meestega, kes liha koju tõid.   Arvutisimulatsioon aga aju suurust, küttimist ning paaride moodustumist arvesse ei võtnud. Sellest hoolimata selgitas see primaatide elukaare teisenemist inimeste sarnaseks. Seepärast usuvad simulatsiooni läbi viinud teadlased, et just vanaemade abistav roll oli teiste muutuste, sealhulgas aju suurenemise, eeltingimuseks.   Artikkel „Increased longevity evolves from grandmothering“ ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.   Vaata veel: Grandmas Made Humans Live Longer (Utah' ülikool) 
