Bakterid moodustavad elavaid 'elektrijuhtmeid'
 Taani ja Ameerika teadlased on jälile jõudnud võimalikule põhjusele, miks Jüüti poolsaare idaranniku lähistel asuvate väinade põhjamuda elektrit juhib. Seni tähelepanuta jäänud bakterid moodustavad miljonitest rakkudest koosnevaid kolooniaid, mis võimaldab elektrone transportida paari sentimeetri kaugusele.   Veel mõned aastad tagasi oleks mikrobioloogide kogukond väitesse, et bakterid suudavad toimida miniatuursete elektrijuhtmetena, äärmiselt tugeva kahtlusega suhtunud. Alles hiljuti arvati, et mikroobid suudavad elektrone saata vaid mõne nanomeetri kaugusele. Vaade hakkas muutuma, kui leiti geobakterid, mis kasutasid elektronide edastamiseks nanojuhtmena käituvaid karvakesi. Nende poolt moodustavad võrgustikud võimaldasid elektrone toimetada juba paarisaja mikromeetri kaugusele. Edasise uurimistöö käigus leiti, et teatud juhtudel võib see isegi sentimeetrini küündida ehk kümme miljonit korda kaugemale, kui algselt arvatud.   Vastav võime on hapnikuvaestes tingimustes mikroobide ellu jäämise seisukohalt hädavajalik. Just nagu ükskõik millise teise elusorganismi rakus vabaneb energia juhul, kui toidult pärinev elektron oksüdeerijale, näiteks hapnikule antakse. Ent põhjamudas, kus toidulaud vesinikusulfaadi näol rikkalik on, ei pruugi vahetult selle lähistel ühtegi oksüdeerijat leiduda. Seega tuleb toidult pärinev elektron nanojuhtmete vahendusel veidi kaugemale toimetada.   Lars Nielsen ja Christian Pfeffer avastasid 2010. aastal Taani idarannikul asuva Aarhus'e linna lähistel, et merepõhja teatud piirkonnad juhivad elektrit. Elektronide transport näis toimuvat aga kaugelt pikemate vahemaade taha, kui seni võimalikuks peeti. Setteid õrnalt loputades paljastusid teadlastele pikad miljonitest mikroobidest koosnevad bakteriketid. Viimaste DNA analüüs näitas, et tegu on tõenäoliselt Desulfobulbaceae perekonda kuuluva liigiga, ent samas kattus nende pärilikkusematerjal teiste perekonna esindajatega vaid 92% ulatuses.   Samuti ei leitud nanojuhtmeid meenutavaid struktuure, mida sarnase toitumisviisiga liikidel kohatud on. Lisaks näis elektronide transport edukalt toimivat ka juhul, kui põhjamuda üliväikeste klaashelmestega asendati. Nende poolt moodustatav vooluring katkes vaid juhul, kui läbi keti volframist juhe torgati ning seega vooluring lühistati. Samuti, kui koloonia erinevad osad filtriga, mille poorid bakterite läbimõõdust väiksemad olid, üksteisest lahutati.      Vasakul: bakterikettide läbilõige. Paremal: nanojuhtmetena toimivad bakteriketid, mis ühendavad anaeroobset setetekihti, ning oksüdeerijate rikast pindmist kihti. Nils Risgaard-Petersen/Karen E. Thomsen/Nature   Bakterite poolt moodustatavaid juhtmeid mikroskoobi all uurides leidis teadlasterühm, et nende läbilõige meenutab 15-17 hambaga varustatud hammasrattaid. Autorid spekuleerivad, et elektronide transport toimub vertikaalselt just nende hammaste vahendusel. Samal ajal ümbritseb struktuuri ühine membraan, mis aitab elektronide kadusid vältida ja toimib isolatsioonina. Viimane takistab ka otseselt elektrilaengute transpordi jälgimist. Nielsen ja Pfeffer üritasid selleks rakendada meetodeid, mida tavaliselt nanojuhtmete vahendusel liikuvate elektronide jälgimiseks kasutatakse, ent edutult.   Samas jääb veel selgusetuks, mis mehhanismi abil bakterid sääraseid kette moodustada suudavad. Saladusele jälile jõudmine aitaks edendada bioelektroonikal põhinevaid rakendusi. Keskmiselt võib ühes teelusika täies põhjamudas leiduvate elektrit juhtivate bakterikettide kogupikkus ulatuda pea kilomeetrini.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
