Kahejalgne inimene oli veel pikalt ka hea turnija
 Priit Ennet    Inimesed, kes on kahe jalaga maa peal, pälvivad tihti erilist tunnustust. Aga arvata võib, et kauges minevikus said sama suure austuse osaliseks need meie esivanemaist, kes olid nelja jalaga puu otsas. Värskest teadusuuringust ilmneb, et tõenäoliselt esines kahe ajajärgu vahel ka üsna pikk üleminekuperiood, mil ühteviisi olid hinnas mõlemad kalduvused.     Ameerika teadlased on uurinud Etioopiast leitud Australopithecus afarensise abaluud. Australopiteegid elasid Aafrikas umbes kolm-neli miljonit aastat tagasi ja olid kas meie otsesed esivanemad või otseste esivanemate lähemad sugulased. Selles, et nad kahel jalal kõnidisid, on teadlased nende jalaluude ehituse põhjal ammu veendunud.     Nüüd väidavad David Green Midwesterni Ülikoolist ja Zeresenay Alemseged California Teadusakadeemiast noore australopiteegi-isendi abaluu ehituse põhjal ajakirjas Science, et selle inimliigi esindajatele oli ka puu otsas turnimine sama tähtis liikumisviis.     Selgub nimelt, et sel lapseohtu australopiteegil on abaluus olev õlaliigeseauk, mille sisse käib õlavarreluu ots, suunatud ülespoole. See tähendab, ülajäse sai hästi ülespoole liikuda, ja see on ronimiseks soodne. Samasugune on õlaliigese ehitus ka ahvidel, aga tänapäeva inimestel on õlaliigeseauk suunatud külje peale, mitte ülespoole. Inimeste väikestel lastel on see auk aga isegi veidi allapoole suunatud.     Tänane avastus näitab, et australopiteegi-lastel oli õlaliigese auk siis suunatud täpselt samamoodi ülespoole nagu täiskasvanud australopiteekidelgi, ja siit järeldavad Green ja Alemseged, et küllap oli sel liigil siis puiel ronimine ikka elukestvalt tähtis tegevus.     Teadlased on ronimise rolli üle australopiteekide elus tegelikult juba pikalt vaielnud ja tänane Science'i artikkel on vaid üks järjekordne argument ses vaidluses, mis iseenesest veel lõplikku tõde ehk jalule ei seagi.     Vaata veel: Shoulder fossil may put Lucy's kind up a tree (Science News) 
