Inimesed ja primaadid on verevennad
Bioloogide töörühm leiab Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes ilmunud uurimuses, et A- ja B-veregrupi erinevuse tingivad kaks aminohapet on identsed nii inimestel, orangutangidel, gibonitel, makaakidel, kui ka paavianitel. Asjaolu vihjab, et veregrupid eristusid juba primaatide ühisel esivanemal vähemalt 20 miljonit aastat tagasi.   Inimese veregrupp sõltub üksikust geenist. Selle erinevad alleelid määravad, mis tüüpi molekule vererakkude pinnalt leida võib – A või B-tüüpi aglutinogeene. Nende puudumisel on veregrupiks 0. Üksikute nukleotiidide, DNA väikseimate koostisosade tasandil vastutab säärase erinevuse eest vaid kaks nukleotiidi. Juhtiva teooria kohaselt oli primaatide ühisel esivanemal A-veregrupp. Hilisema evolutsiooni käigus eristusid selle järeltulijatel loodusliku valiku tõttu ka B- ja 0-veretüüp. Teooria kohaselt ilmnesid samad nukleotiidi muutused kõikidel eelpool mainitud liikidel teineteisest sõltumatult.   Seoses geneetika arengu ja võimalusega genoomi täies mahus järjestada on aga järjest enam toetuspinda võitnud teooria, mille kohaselt eristusid veregrupid juba nende ühisel esivanemal. Nähtuse täpsemaks uurimiseks otsis rahvusvaheline töörühm esmalt üles huvialuste liikide DNA-lõigu, mis veregruppide erinevuse eest vastutab. Järgmiseks võrdlesid nad seda mitmete primaatide seltsi esindajate vahel. Viimane näitas, et A -ja B-veregruppi võis mõningate eranditega kohata pea kõikides seltsi kuuluvates perekondades. Samal ajal ei leitud sellist sõltuvust 0-veregrupi puhul.    Viimane annab mõista, et A- ja B veregrupid olid eristunud juba vähemalt 20 miljonit aastat tagasi. 0-veregrupi olemasolu on aga tinginud korduv mutatsiooni funktsiooni kadumine. Teooriale lisab kinnitust asjaolu, et muutuse tinginud DNA-lõiku ja selle lähistel asuvat piirkonda erinevate liikide vahel võrreldes, on piirkonnas sarnasem just sama veregrupi esindajate nukleotiidide järjestus, hoolimata liigilisest erinevusest.   Samal ajal jääb aga selgusetuks, kuidas miljonite aastate vältel säärane mitmekesisus erinevatel liikidel püsima jäänud on. Tegu võis algselt olla abinõuga erinevate patogeenide vastu võitlemiseks. Isegi tänapäevaste haiguste nagu koolera ja rõugete puhul on tõenäosus nendesse haigestuda erinevate veregruppide puhul erinev. Ent samal ajal on säärane eelis liiga väike, et kujutada endas veregruppide erinevuse säilitamiseks peamist survestajat.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
