Locra maavärina põhjustas inimtegevus
 Eelmisel aastal Hispaania lõunaosa raputanud üheksa inimese surmaga lõppenud maavärina vallandumise tingis äärmiselt tõenäoliselt eelnevate aastakümnete vältel aset leidnud intensiivse pumpamise tõttu mõnesaja meetri võrra langenud põhjavee tase.   Maavärina vallandamiseks ei ole alati palju vaja. Teatud juhtudel võib tuhandete aastate vältel maakoores kuhjunud pingete vabanemise tingida vaid vihmasadu. Rääkimata erinevatest inimtegevustest nagu kildagaasi eraldamine, karjääride rajamine või hüdroelektrijaamade tarbeks jõgede paisutamine. Nii kahtlustatakse, et 2008. aastal Hiinas, Sichuan'i provintsis aset leidnud 80 tuhat inimest tapnud maavärin, mille tugevuseks hinnati 7,9 magnituudi, oli tingitud just epitsentri lähistel asuva reservuaari täitmise alustamisest.   Kolm aastat hiljem Hispaanias, Lorca linna lähistel toimunud maavärin oli märksa tagasihoidlikum – selle tugevus ei ületanud 5,1 magnituudi. Hoolimata sellest olid purustused märkimisväärsed jättes tuhanded inimesed peavarjuta. Kanada teadlaste ajakirjas Nature Geoscience ilmunud uurimuses leidsid nad ettearvatult, et maalihke epitsenter asus vaid 2-4 kilomeetri sügavusel. Kogutud satelliidiandmetest suutsid nad tuletada enne ja pärast maavärinat piirkonnas toimunud maapinna liikumise ja selle alusel omakorda sellega seotud maakoore pingete muutuse.   Nimelt sõltub Lorca piirkond joogivee hankimisel ja põldude niisutamisel pea ekslusiivselt põhjaveest. Viimase pumpamise tulemusena vajub maapind aastas keskmiselt 10 sentimeetri võrra. Võrreldes tektooniliste protsesside tõttu tekkivate pingetega on põhjavee pumpamisest tingitud muutused nendest suurusjärgu võrra väiksemad. Ent maalihke ulatus on põhjavee taseme langusega antud juhul liiga heas vastavuses, et seda vaid kokkusattumuseks lugeda saaks. Tasub märkida, et Lorca asub seismiliselt aktiivses piirkonnas ja tõenäoliselt oleks kuhjunud seismilised pinged ühel hetkel nagunii vabanenud. Samas muutis inimtegevus maalihke lõplikku ulatust.   Viimane annab teadlastele lootust, et kaugemas tulevikus, kui seismiliste pingete kuhjumist kirjeldavad mudelid paranevad ja selgub, et tegu on deterministliku protsessiga, võiks ühel päeval hakata kunstlikult maavärinaid esile kutsuma. Teguviisiga saaks vältida katastroofiliselt suurte maavärinate aset leidmist. Ent selle aja saabumiseni on inimkonnal üpris hea aimdus, kuidas maavärinaid tekitada, kuid puudub arusaam, kuidas neid kontrollida.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
