Tulevikusündmuste ärahoidmise nurjab inimlik saamatus
Kristjan Port Mida mõelda ühiskonnast, kes paneb oma liikmed vangi, kuna nad ei osanud tulevikku ennustada? Jutt käib seitsmest ühiskonna poolt spetsialistiks koolitatud ja tunnistatud isikust, kes kirjutasid Itaalia linna L’Aquila seismilise riski kohta raporti.   Raportist võib lugeda, et maalihke joonele ehitatud linna jaoks ei tähenda mitme väiksema maavärinaga lähiminevik tingimata suurema ootamist, kuid uued maavärinad on põhimõtteliselt etteennustamatud. Lisaks tõdeti, et majade ehitamisel peaks maavärina riski siiski arvestama. Tulevaste ehitiste seismilist vastupidavust peaks parandama. Üks raporti koostajatest avaldas pressikonverentsil arvamust, et varasemad maavärinad on tõenäoliselt suurt maavärinat põhjustavad ohtlikud pinged kõrvaldanud.   Paraku juhtus nädalapäevad pärast raportit just too ettearvamatu suur ja ära jääma pidanud maavärin. Maavärinas hukkus 309 inimest ja hävis pool linna. Nüüd siis alguse küsimuse juurde tagasi tulles – mida arvata ühiskonnast, kellele meeldib leida igas nähtuses põhjuse ja tagajärje seoseid, talumata juhust või teadmatust? Seis lõhnab kollektiivse ja keskaegse hüsteeria järele, millele tõmbab joone alla vajadus leida süüdlane keda saaks risti naelutada.   Kui süüdlane on leitud, muutub kõik ju jälle korrapäraseks ja põhjus-tagajärgede niidikesi sõlmides taastub ühiskonna meelerahu kaitsev turvavõrk. Sündinud ohtliku augu lappimiseks kasutatav põhjus on teadlaste sõnumi ebatäpsus, ebapiisavus ja vastuolulisus, mille tagajärjeks on kuus aastat vangistust. Kui isegi väike laps oskaks igal ajal ennustada, et Itaalias on varsti tulemas maavärin, tekib küsimus, mis kasu on teadlastest?  Kui samad teadlased oleksid asunud lööma häirekella, oleks neid erinevalt lapsennustajast või astroloogist süüdistatud ju paanika külvamises.   Näiteks algas L’Aquila naabruses asuvas linnakeses päris suur paanika, kui sinna jõudis ühe füüsikainstituudi tehnoloogi hüpotees kohe saabuvast maavärinast. Olukorra teeb tragikoomiliseks see, et ametlikult palgatud teadlastegrupilt asuti ohtliku paanika rahustamiseks nõudma esitatud hüpoteesi, kui seni teaduslikult tõestamatu, vastu esitama maavärinaohtu vähendavat vastuselgitust. Nii polekski teadlaste sõnumist olnud mingit sisulist kasu, sest ühiskond eelistab triivida mugava, sõnumeid ja sõnumi esitajaid valiva enesepettuse suunas.   Paratamatult sündivad kriisid lahendatakse teaduslikemate, et mitte öelda – teaduslikult ebakindlamate sõnumite edastajaid karistades. Olgu lisatud, et täna pole olemas kusagil maailmas töökindlat maavärina ennustamise süsteemi, mis võiks teoreetiliselt kas tunde või isegi aastaid maavärina toimumist ennustada. Sellele viitab ka muidu tehnoloogiliselt enesekindlana  näivat Jaapanit šokeerinud hiljutine maavärin.   Edasise käitumise üle võime spekuleerida järgmise näite varal. 2006. aastal varastati Ühendriikide sõjaveteranide ameti töötaja kodust kõvaketas 26 miljoni isiku andmetega. Nii leiab ajalugu 21. sajandi esimese dekaadi vanemalt poolelt näite, milles planeedi juhtivat riiki kaitsnud inimesi ei suudetud kaitsta totaalse andmevarguse eest. Nimetatud kõvaketal olid kõik andmed loetavad tavalise tekstina.   Arusaadavalt otsustas kõrgem juhatus, et edaspidi krüpteeritakse kõik andmehoidlad, mille jaoks hangiti 400 000 vastava tarkvara litsentsi. Viimased viis aastat on kõiki hangitud litsentse korrapäraselt uuendatud, makstes nende eest miljoneid dollareid. Lisaks hangiti eelmisel aastal juurde veel 100 000 vajalikuks peetud litsentsi. Kogu see ressurss panustati tehtud vigade kordumise välistamiseks.   Raamatupidamislikult paistab kõik suurepärane, kui vaid jätta kõrvale värske revisjoni (.pdf) tähelepanek. 84% hangitud ja koos aastaid kestnud hooldusega kinnimakstud tarkvarast pole kunagi kasutusele võetud. Allegooriat kasutades – jamasid ja maavärinaid juhtub ikka, sest inimesest pole nende ärahoidmisel lihtsalt asja. Aga inimesi on lihtne vastutusele võtta.  
