 Varatriiase kuumus ei lasknud elurikkusel taastuda
Priit Ennet Soojas on hea ja mõnus, aga liiga palavas läheb olemine väljakannatamatult ebamugavaks. Nii, nagu inimestel, nii ka eelajaloolistel olenditel. Just eluohtlikult kõrgele tõusnud temperatuur võis olla otsene põhjus, miks triiase ajastu alguses, pärast permi ajastu väljasuremist umbes 250 miljonit aastat tagasi elurikkuse taastumine niivõrd kaua aega võttis.   Tavaliselt järgneb väljasuremislainele mõnekümne tuhande aasta pikkune ajajärk, mil uusi liike näha pole. Triiase alguses viibis liigitekke taashoogustumise aga suisa viis miljonit aastat. Teadlased eesotsas Xulong Lai Hiina Geoteaduste ülikoolist kirjutavad ajakirjas Science, et palavuse käes hävisid kaltsiumirikkad merevetikad. Suurem osa kalu ja mereroomajaid pages kuumadest ekvatoriaalvetest kõrgematele laiuskraadidele.   Maismaa jäi loomadest päris lagedaks. Üksnes polaaralad pakkusid veidi jahedamaid olusid. Teadlaste rekonstruktsiooni kohaselt tõusis triiase ajastu alguses ookeanide temperatuur madalamatel laiuskraadidel temperatuur lausa 40° C järgi. Maismaal oli sooja lausa 50-60° C. Üks uuringu autoreid, Paul B. Wignall Suur- britanniast Leeds'i ülikoolist ütles, et varem pole keegi tihanud väita, et minevikus võis sedavõrd kuumi aegu olla.   Teadlased käivad välja ka mõtte, et just suure kuumuse tõttu on ka triiase algusest pärit kivisütt maapõues niivõrd vähe. Olendite arvukus oli langenud sedavõrd, et kivisöel ei olnudki millestki tekkida.
