Puursüdamik parandab radiosüsiniku meetodit
 Rahvusvaheline töörühm on Jaapanis asuva Suigetsu järve setete erinevates kihtides leiduva radioaktiivse süsiniku hulga mõõtmise läbi loonud koondandmestiku, mis võimaldab arheoloogidel ning klimatoloogidel anda kuni 52 tuhande aasta vanustele orgaanilist materjali sisaldavatele esemetele senisest tunduvalt täpsem vanusehinnang.   Radioaktiivse süsiniku meetodit saab kasutada pea ükskõik millise kuni 60 tuhande aasta vanuse orgaanilist päritolu objekti täpse vanuse leidmiseks. Meetod lasub radioaktiivse süsiniku isotoobi C-14 muutumatu tempoga toimuval lagunemisel. Elusorganismid püüavad seda ümbritsevast keskkonnast võrreldes süsiniku stabiilse isotoobi C-12'ga alati kindla koguse. Võrreldes veel radioaktiivse süsiniku hulka C-12 hulgaga saabki leida, millal orgaanilise materjali tootnud elusorganism hinge heitis. Samal ajal eeldab meetod, et radioaktiivse süsiniku hulk atmosfääris on muutumatu.     Ükskõik milline variatsioon võib säärast 'kella' kiirendada või aeglustada. Seeläbi võib meetod eksida lausa aasta- sadade ulatuses. Esmalt kalibreeriti meetodit säärase olukorra vältimiseks mõõtes C-14 hulka esemetes, mille vanus oli juba teada, näiteks Egiptuse muumiates või Pompei leivas. Ent nende vanus ei anna täielikku ülevaadet ajavahemikest, mida meetodiga käsitleda võimalik on. Isegi puuringide uurimisel on võimalik usaldusväärne mõõdupuu konstrueerida vaid kuni 13 tuhande aasta taha. Rahvusvaheline töörühm eesotsas Takeshi Nakagawa'ga nägi lahendust Suigetsu järves.   Muutuvate aastaaegade tõttu settib järve erinevat tüüpi orgaanilist materjali, mis peegeldub vastavalt heledate või tumedate ribadena. Kuigi midagi sellist võib kohata ka mujal, on ajaperiood, mida Suigetsu järv kajastab, teistest tunduvalt muljetavaldam. Ligi 70 meetri pikkune järvesetetest koosnev puursüdamik ulatub 52 tuhande aasta taha. Selle täpsema analüüsi käigus hangiti 651 erinevat andmepunkti, kus radioaktiivse süsiniku hulk kihi vanusega täpselt vastavusse seatud on.   Suigetsu järve on selleks kasutada üritatud ka varemgi. Ent näiteks 1998. aastal avaldatud uurimuses kajastatud puursüdamik oli katkendlik. Samuti kasutati kihtide lugemiseks pelgalt visuaalset vaatlust, misläbi ei ühtinud nõnda koostanud andmestik teiste, märksa kindlamate varem kogutud andmetega. Nakagawa töörühm otsustas seevastu appi võtta veel mikroskoobi ning röntgenkiiri kasutades analüüsida toimunud keemilisi muutusi. Viimaks võrdlesid nad määramatuse vähendamiseks oma andmestikku puuringidega.   Töörühm prognoosib, et uus andmetekogum võib tekitada senistes vanusehinnangutes kuni paarisaja aasta suurusi nihkeid. Kuigi see ei pruugi uuritavate kümneid tuhandeid aastaid tagasi aset leidnud sündmuste valguses olulisena tunduda, võimaldab see tõele lähedasemat järgnevust pakkuda näiteks mineviku kliimamuutustele. Samuti ka viimaks leida, kas neandertallaste allakäiguni viisid pigem kliimamuutused või konkurents nüüdisinimestega.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
