Igal parasiidil on parasiit
 Prantsuse viroloogid Bernard La Scola ja Christelle Desnues teatavad USA teadusteakadeemia toimetistes ilmunud uurimuses, et on avastanud uue virofaagi Sputnik-2, mis suudab ennast taastoota vaid juba kord hiidviirusega nakatunud amööbides. Samuti leidis paar amööbist  parasiitseid DNA-lõike, mis on enda levitamiseks suutelised ennast sisestama nii hiidviiruse, kui ka Sputnik-2 genoomi.   Eelmise aasta juulis kirjeldasid Prantsuse teadlased häirivat juhtumit, kus soovitusliku kasutusaja ületanud silmaläätsede kasutamist jätkanud teismeline silmapõletikku jäi. Hoolimata sellest, et ta neid puhastuslahusega loputas. Õnneks ei tekitanud põletik püsivaid kahjustusi. Samal ajal otsustasid aga juhtumiga tegelenud teadlased täpsemalt uurida, mis parasiidid puhastusvedelikus leidusid. Vedeliku kultiveerimisel avastasid nad esmalt sellest tüüpilise amööbi. Selle sisemust uurides leidsid nad omakorda sealt kaks bakteriliiki ning Lentille'ks nimetatud viiruse.   Viimane kuulub Mimivirida hiidviiruste perekonda, mille esimesed liikmed avastati 2003. aastal. Veidi hiljutisemad uurimused on aga näidanud, et säärased hiidviirused võivad ka ise viirustega — täpsemalt virofaagidega — nakatatud saada. Esimene säärane avastati La Scola ja Desnues poolt 2008. aastal. Hiidviirused loovad paljunemiseks amööbidesse nn. tehased, kus geneetilist materjali kopeeritakse ja kus nende lõikudest uusi viirusi luuakse. Virofaagid ise midagi säärast teha ei suuda. Samal ajal on nad suutelised hiidviirusega nakatunud amööbi sattudes tehase kaaperdama ning panna see ka enda geneetilist materjali kopeerima.   Amööbist avastatud uus virofaagi liik on omataolistest neljas teadaolev liik üldse. La Scola ja Desnues otsustasid seda hakata kutsuma Sputnik-2'ks. Kuid amööbil oli neile veel üllatusi pakkuda. Selgus, et Sputnik-2'l oli õnnestunud ennast sisestada hiidviiruse genoomi. Viimane tähendab, et hiidviirus hakkab uusi amööbe nakatades automaatselt tootma ka uusi virofaage. Kuigi Sputnik-2 eelistab tõenäoliselt hiidviirusi, võib see sääraselt ka mujale levida ning ka teisi viirusi nakatada. Hiidviiruse jaoks ainsa positiivse küljena kiirendab see selle evolutsiooni ja muteerumiskiirust.   Samuti selgitab see, miks hiidviiruste genoomid niivõrd sarnased on. Sputnik-2 sarnased virofaagid põhjustavad oma tegevusega mõningast hiidviiruste-vahelist geenide vahetamist. Töörühm otsustas samuti uurida hiidviiruse nö. rämps-DNA'd, mis ei tundunud kuuluvat ei Sputnik-2'le ega Lentille'le. Nõnda leidsid nad, et sääraste lühikeste DNA-lõikude kogupikkus ületab viirusele kuuluva DNA lõigu pikkust 14-kordselt. Vastavalt olukorrale võivad need ennast viiruse genoomi sisestada või sellest väljaspoole jääda. Kuigi hiidviirustest on ka varem nö. liikuvaid DNA-lõike leitud, sarnaneb uus avastus pigem transposonitele.   Viimaseid integreeritakse elusates rakkudes piki kromosoomi mitmetesse eri kohtadesse. Analoogia põhjal nimetasid  La Scola ja Desnues need transpovirooniteks. Sarnaselt virofaagidele sõltub ka nende kopeerimine hiidviirustest. Esmased vaatlused näitasid aga, et nende kopeerimine toimub tehastes märksa efektiivsemalt kui virofaagide või viiruste enda DNA kopeerimine. Samuti leidsid teadlased, et transpoviroonid integreerivad end väiksema sagedusega ka virofaagide genoomi kasutades enda levitamiseks ka säärast viisi.    Transpoviroonid ise näivad pärinevat erinevatest allikatest. Mõned transpoviroonite geenid pärinevad hiidviirustelt, teised virofaagidelt ning vähemalt üks transpoviroon tundub olevat pärit bakterilt.Seega tundub, et Maa suurim geneetiline ja bioloogiline mitmekesisus on peidetud just viiruste maailma.   La Scola ja Desnues'i uurimus ilmus USA teadusteakadeemia toimetistes.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
