Ülitahkise avastajad kaotasid toetuspinna
 Pea kümmekond aastat tagasi teatasid Pennsylvania ülikooli teadlased, et on esimest korda heelium-4 absoluutse nulli lähedasele temperatuurile jahutades kinnitanud ülitahkiste olemaolu. Sama teadlastepaari poolt läbiviidud korduskatsed näitavad aga nüüd, et toonane Nobeli preemia vääriline saavutus oli vaid näiline ning tingitud katseaparatuuri ebatäiusest.   Ained hakkavad ülimadalatel temperatuuridel tihti käituma viisil, mis argielus veidrana või isegi võimatuna tunduks. Vaid mõningateks näideteks on ülivoolavad vedelikud, mis voolavad seda hoidvast anumast välja ükskõik kui väikeste avavuste kaudu, katmata anuma korral isegi üle selle servade. Samuti ülijuhid, milles elektronid täielikult ilma takistuseta liikuda saavad. Kümneid aastaid tagasi ennustas vene füüsik Aleksander Andreev veel ühe samast klassist nähtuse ilmnemist. Ülimadalale temperatuurile jahutatud heeliumikristallid omandavad ülitahkise omadused.   Haruldase, ka makrosoopilises maailmas nähtava kvantefekti mõju on sarnane ülivoolavusele, kus sisehõõrdumine kaob. Sarnaselt viimasele saab osa aatomitest ülitahkises kristallvõrest lahkuda ja liikuda sellest sõltumatult. Kaheksa aastat tagasi teatasid Eun-Seong Kim ja Moses Chan, et on esimest korda nähtuse reaalsust kinnitatud. Eksperimendis täitsid nad heelium-4'ga klaasist silindri ning panid selle tasakaalupunkti ümber edasi-tagasi pöörlema. Ostsillaatori jahutamisel märkasid nad, et selle võnkesagedus kasvas kuni temperatuur oli pelgalt 0,2 kelvinit (–272,95 °C).   Viimane oli kooskõlas ülitahkise kandva ideega. Nagu igale teisele kehale, meeldib ka ülitahkise aatomitele oma algset positsiooni säilitada. Ent erinevalt teistest saavadki osa selle aatomitest hoolimata silindri liikumist paigale jääda. Selle liikumine neid enam ei mõjuta. Mida vähem ainet ostsillaator seeläbi kaasa vedama pidi, seda suuremaks selle võnkesagedus muutus. Järgnevatel aastatel teiste laboratooriumite poolt läbiviidud eksperimendid näisid tulemusi kinnitavat.   Ent leidus probleem, mõningates laboratooriumites oli efekt suurem, teistes väiksem. Samuti ilmnes nähtus pigem siis, kui heeliumikristallides defekte leidus. Alberta ülikooli füüsikud John Beamish ja James Day leidsid, et näivalt tahkes olekus heelium ei pruugi olla seeläbi täielikult jäik. Nihestusteks nimetatud piirkondades saavad heeliumi jääkristallide kihid teineteise suhtes liikuda.  Ent mida madalam temperatuur, seda väiksem on säärase elastsuse mõju, misläbi kasvab ka silindri võnkesagedus.   Leiu mõjul tehtud Kim'i ja Chan'i uued korduskatsed näivad algse tõlgenduse ekslikust kinnitavat. Nende läbiviimiseks otsustasid nad konstrueerida täiesti uue silindrimehhanismi. Katsete käigus selgus, et eelneva disaini puhul leidus klaassilindri ja anuma metallpõhja vahel väike õõnsus, kuhu  heelium väikese loigu tekitas. Viimasest piisas, et et temperatuuri langedes ostsillaatori võnkesagedust selle jäikuse muutuse tõttu muuta.   Seega, Kim'i ja Chan'i katsete mõjul tehtud eksperimentide käigus jõuti jälile täiesti uuele kvantefektile – kvantplastilisusele. Viimase tõttu muudab materjal nähtavalt selle kvantomaduste tõttu oma kuju.   Kim'i ja Chan'i uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
