Lehekonnade seksisullerlus sõltub nende suurusest
 Toimetaja Laur Kanger Prantsuse teadlased on tähelepaneliku vaatluse järel hariliku lehekonna suguelu saladustele jälile jõudnud. Selgub, et väiksemad isendid kipuvad suurema tõenäosusega paaritumiseks kelmust kasutama.   Lyoni ülikooli töötajad tahtsid teada, millest sõltub see, kuidas konnad paarilisi ahvatleda katsuvad. Siinjuures võib eristada kahe viisi vahel. „Klassikalist“ iseloomustab konkurents liigikaaslastega, mis kulutab samas palju energiat. Isaste lehekonnade puhul väljendub see püüdes emaseid valju kutsungiga ahvatleda. „Parasiitse“ lähenemise viljeleja üritab aga teiste pingutusi enese hüvanguks ära kasutada. Nii hoiduvad mõned lehekonnad lihtsalt oma kõvahäälsete kaaslaste lähedusse, et sobiva võimaluse avanedes seda ära kasutama tormata.   Uuringu tarbeks kogusid teadlased esmalt sada lehekonna ning tegid neile maoloputuse. Seejärel toideti pooli porikärbeste ja ritsikatega, teisi aga hoiti nädal aega näljas. Peale seda pandi kõik konnad ajutisse tiiki ja mängiti neile kõlaritest liigikaaslaste rohkem ning vähem ahvatlevamaid häälitsusi. Teadlased jälgisid, mida konnad seepeale ette võtavad: kas vastavad, jäävad helide lähedusse või ei tee midagi.   Ilmnes, et toiduta jäämine lehekonnade käitumist oluliselt ei mõjutanud. Tühja kõhuga konnad ei kaldunud täis kõhuga suguvendadest enam petturluse poole. Märgatavalt olulisemaks osutus aga konna suurus. Väiksemad konnad kippusid pigem mängitud heli läheduses uitama kui ise vastama. Teisisõnu, „parasiitse“ taktika valimise põhjuseks on tarvidus enese tagasihoidlikud mõõtmed kuidagi teisel moel tasa teha.   Uuringu tulemusi lahkab artikkel „Cheating for sex: inherent disadvantage or energetic constraint?“ ajakirjas Animal Behaviour.   Vaata veel: Size matters for 'sex cheat' frogs (BBC Nature) 
