Kuidas füüsika-nobelistid kvantmaailma piilusid?
 Priit Ennet Kvantmaailm on kummaline. Tavalise aine kõige pisemad osakesed käituvad väga veidralt. Näiteks võivad nad olla kahes, tavamõistes täiesti kokkusobimatus olekus ühekorraga, piltlikult öeldes just nagu kass, kes on ühekorraga elus ja surnud.    See illustratiivne kassi-näide pärineb ühelt kvantveidruste avastajalt Erwin Schrödingerilt endalt.    Varem on arvatud, et veidraid kvantomadusi ei saa üksikutel osakestel otseselt jälgida, sest vaatlusel nende osakeste kvantolek hävib. Kuid tuleb välja, et saab ikka küll. Tänavune Nobeli füüsikaauhind lähebki kahele teadlasele, kes on avastanud täpselt, kuidas saab ikka küll.    Ameeriklane David Wineland õppis vaatlema kvantolekus iooni ehk elektrilaenguga aatomit. Wineland hoidis iooni elektrivälja abil ühe koha peal paigal ja andis siis sellele ioonile täpselt välja timmitud laserkiirega natu-natuke energiat juurde. Seepeale sattuski ioon ühekorraga kahte okekusse just nagu see Schrödingeri kass. Ühest küljest oli ioonil üks hulk energiat, teisest küljest samal ajal veidi teine hulk energiat.   Prantslane Serge Haroche õppis vaatlema kvantolekus footonit ehk valguseosakest (Haroche'i puhul küll õigemini mikrolaineosakest). Haroche pani footoni kahe peegli vahel edasi-tagasi peegelduma, ühest peeglist teise ja teisest jälle esimesse, ja nii oma miljard korda. Siis saatis ta kahe peegli vahelt põiki läbi suuri aatomeid, väga täpselt välja timmitud kiirusega. Footon mõjutas aatomit ja aatom footonit ning kui Haroche aatomi olekut pärast peeglite vahelt välja tulekut uuris, siis nii sai ta aatomi oleku põhjal ka selle pendeldava footoni kvantolekut mõõta.    Need on põnevad avastused, kuid ka kasulikud, sest aitavad luua senisest kiiremaid arvuteid ja senisest täpsemaid kelli.    
