Punane hiid ketrab surmaspiraale
 Astronoomid on Tšiilis asuvat ALMA raadioteleskoopide võrgustikku kasutades leidnud, et punast hiidu R Sculptoris't ümbritsev gaasi- ja tolmusfäär on spiraalse ehitusega. Analüüs näitab, et struktuuri moodustumiseks pidi täht oma välimiste kihtide gaasi avakosmosesse heitma teooria poolt ennustatust märksa kiiremas tempos.   Tähed, mille mass on 0,8-8 Päikese massi, muutuvad oma elu lõpul punasteks hiidudeks. Nende välimistes kihtides olnud vesinik süttib ning vabanenud energia tagajärjel paisub täht kordades. Päikese puhul oleks raadiuse suurenemine piisav, et haarata endasse kõik siseplaneedid. Viimase tulemusena ammenduvad tähe vesinikuvarud pea täielikult. Termotuumasüntees aga jätkub – heeliumi aatomitest sünteesitakse juba süsinikku. Samas on protsess temperatuuri suhtes äärmiselt tundlik. Isegi suhteliselt väike regulaarne temperatuurilangus -ja seejärel tõus on piisav, et tuumasünteesi tempot järsult mõneks sajandiks tõsta.   Punased hiiud hakkavad pulseerima ja vabanev energia paiskab regulaarselt osa tähe välimistest kihtidest avakosmosesse. Hiiu ümber moodustub sfäär. Juhul kui tegu on kaksiktähesüsteemiga, moodustub aga näiliselt spiraal, kuna hiiu kaaslase gravitatsioon mõjutab gaasi liikumissuunda. Sääraseid tähti on varemgi leitud. Ent R Sculptoris on esimene teadaolev täht, millel esinevad korraga mõlemad struktuurid. Astronoomide hinnnagul tähendab see, et esmalt toimus välimiste kihtide tähtedevahelisse ruumi heitmine võrreldes tähe kaaslase tiirlemisperioodiga pea hetkeliselt.   Tähtedel ei olnud aega seda spiraalseks 'ketrama' hakata. Kui see eelnevalt tähe poolt kosmosesse heidetud materjaliga põrkus, pressiti see kokku ning moodustus õhuke, kuid siiski märgatav gaasisfäär. Samal ajal jätkus aga kiirenenud termotuumasünteesi periood veel umbes 200 aastat. Kiirus, millega materjali kosmosesse heideti, vähenes järk-järguliselt. Sellest sai moodustuda juba spiraal. Samal ajal vihjab spiraali harude omavaheline vahe, et massikadu oli teooria poolt ennustatust kolm korda suurem.  Seega võimaldavad uued vaatlused viimaks tänu ALMA teleskoobile teooriad vaatlustega kooskõlla viia. Viimane omakorda võimaldab täpsemalt ennustada tähtede arengut nin gka seda, mis Päikesesega viie miljardi aasta pärast täpsemalt juhtuma hakab.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
