Kuidas keemia-nobelistid rakkudele silma vaatasid?
 Priit Ennet Meie kehas on miljardeid rakke, mis teevad kõik omavahel väga peenelt koordineeritud koostööd. Tundub, et rakkudel oleks justkui silmad peas, nii hästi tajuvad nad seda, mis nende ümber toimub. Rakkude pinnal ongi pisikesed tajumehhanismid, mida nimetatakse retseptoriteks.    Need on keerukad molekulaarsed struktuurid, mis saavad aru, kui rakku ümbritsevasse keskkonda saabub mingeid aineid, molekule, hormoone, mis kannavad rakkude koostööks vajalikku infot. Kaua aega oli retseptorite olemasolu ainult oletus. Oli teada, et hormoonidel, näiteks adrenaliinil, võib olla tugev mõju - vererõhk tema toimel tõuseb ja pulss kiireneb.    Läbimurde tõi siin Ameerika teadlane Robert Lefkowitz, kes saab tänavu Nobeli keemia-auhinna. 1968. aastal tegi ta katse, kus kinnitas hormoonimolekulide külge radioaktiivsed joodiaatomid, mis piltlikult öeldes plinkisid nagu majakad ja näitasid kätte, kus rakupinnal need retseptorid on. Nii leidiski Lefkowitz üles muu hulgas ka adrenaliiniretseptori.    1980. aastatel liitus Lefkowitzi uurimistiimiga Brian Kobilka, teine tänavune keemia-nobelist. Temal õnnestus üles leida see geen, mis kannab seda infot, mille järgi adrenaliiniretseptorid on kokku pandud. Geeni ehituse põhjal saadi ka retseptori ehitusele paremini jälile ja selgus, et adrenaliiniretseptor on ehituselt üsna sarnane silma võrkkesta rakkude küljes olevale retseptorile, mis on tundlik valguse suhtes ja tänu millele me näeme, mis meie ümber toimub.    Selles valguses ehk ei olegi nii suur liialdus väita, et rakkudel on justkui silmad peas. Ehkki liialdus see küllap ikka on.    
