Kuidas nobelistid rakke noorendasid
 Priit Ennet    Igas keharakus on põhimõtteliselt olemas täiesti ühesugune geeniinfo. Hoolimata sellest, et rakud on võtnud väga erinevaid kujusid - närviraku, maksaraku, naharaku või veel mingi muu kuju, võiks igast rakust põhimõtteliselt, vähemalt seal sisalduva info põhjal, saada ükskõik millist muud tüüpi rakke.     Öelda lihtne, teha raskem. Loodus on asja sättinud nii, et mistahes tüüpi järglasrakkude andmise võime on vaid väga ebaküpsetel tüvirakkudel, niinimetatud pluripotentsetel tüvirakkudel. Avastus, kuidas teistel, juba niiöelda eriala valinud rakkudel see potentsiaal uuesti vallandada, väärib Nobeli auhinda. Ja Nobeli auhinna selle avastuse tegijad nüüd ka saavad.     Rootsi Karolinska Instituudi Nobeli assamblee teatas, et tänavuse füsioloogia- või meditsiiniauhinna saavad John Gurdon ja Shinya Yamanaka.     Inglane Gurdon avastas juba 1962. aastal, et rakkude erialavalik ehk teaduslikult öeldes diferentseerumine on põhimõtteliselt pööratav. Või et vähemalt rakkude geeniinfo on taaskasutatav.     Kui võtta diferentseerunud raku tuum ja panna see tuum koos kogu oma DNA ja geenidega munaraku sisse, selle kõigi rakkude ema oma tuuma asemele, siis areneb niisugusest kokkumonteeritud rakust, mis koosneb vana keharaku tuumast ja värske munaraku ümbriskihtidest, täiesti tavaline konnakulles. Gurdon tegi nimelt katseid konnadega, aga tulemus kehtib ka laiemalt.     Gurdoni katsest möödus enam kui neli aastakümmet ja siis, 2006. aastal avastas jaapanlane Yamanaka, kuidas küpseid, diferentseerunud rakke, oma eriala veterane, saab ümber programmeerida, niiöelda häkkida, et neist enestest saaks kõikvõimsaid pluripotentseid tüvirakke, ilma et munarakke oleks üldse vaja mängu tuua.     Hämmastav küll, piisab vaid vanasse väärikasse rakku mõni üksik pisike geen juurde lisada, kui see uuesti nooruslikuks ja ebaküpseks muutub, nii et suudab edaspidi diferentseeruda jälle ükskõik millist tüüpi keharakuks.     Yamanaka, muide, tegi katseid hiirerakkudega. Kuid kõigel eelkirjeldatul on rohkesti potentsiaali ka inimeste jaoks ja väljavaated uusi ravivõtteid luua tõotavad paljugi.  
