Magentilised nanoosakesed hävitavad vähirakke
 Korea teadlased demonstreerivad uues uurimuses, et  vähirakkude lähistele nanoosakestega seotud antikehi viies ning seejärel neid tugeva magnetväljaga mõjutades on võimalik esile kutsuda vähirakkude programmeeritud surm, mis annab lootust organismi vähem kahjustavate vähiteraapiate loomiseks.   Organismi sujuva toimimise eelduseks on pidev rakkude omavaheline suhtlus. Informatsiooni vahetus juhib nii rakkude diferentseerumist, kasvu, ainevahetust ning paljusid teisi protsesse. Samuti võimaldab see esile kutsuda ettemääratult raku urma, kui viimane korralikult töötamast lakkab või lihtsalt soovimatute rakkude eemaldamiseks. Viimasel ajal on vähiteraapiate loomisel keskendutud just antud mehhanismi ärakasutamisele. Selle eelduseks on hiljuti rakkude välisseintelt avastatud surmaretseptorid, mis teatud valkudega põimudes raku lagunemise esile kutsuvad.   Enamike sellesuunaliste jõupingutuste käigus on loodetud abi leida erinevatest biokeemilistest ühenditest, mis valgu funktsiooni täidaksid. Ent paraku ei ole nende eluiga vereplasmas eriti pikk. Enamik säärastest võõrkehadest ei ole jõua eales sihtmärgini. Jinwoo Cheon'i juhitud töörühm otsustas magnetväljaga kontrollitavate antikehaga seotud nanoosakeste kasuks, mis organismile omasemad on. Samuti tähendab tundlikkus magnetväljale, et osakeste asu- kohta on võimalik kontrollida ning seega mikromeetrilise täpsusega sihikule võtta vaid vähirakke sisaldavad koed.   Magnetvälja vahendusel saab esile kutsuda antikehade parvedesse koondumise, mis omakorda algatab rakusurma protsessi. Töörühm kontrollis meetodi toimimist esmalt katseklaasile asetatud kõhunäärmest pärinevatel vähirakkudel. Tugeva magnetvälja rakendamise järel lagunes väikesteks tükkideks 52% nanoosakeste nakatatud rakkudest. Seejärel otsustas Cheon koos kolleegidega kontrollida nende toimet elusorganismile ja viis need embrüo staadiumis sebrakala rakkudesse. Osakeste aktiviseerimine põhjustas kalade saba arengus moondeid, mis viitab, et teraapia toimis.   Kuigi meetodis ei ole midagi revolutsioonilist ning põhineb parem eelnevate tööde edasi arendusel, demonstreerib see esmakordselt, et protsessi algatamiseks vajalikku kontrolli on elusorganismides võimalik tõesti saavutada. Eelnevates uurimustes on elusorganismide keerukuse tõttu selle kontrollimisest hoidutud.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Materials.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
