Biolagunev elektroonika kaob jäljetult
 Priit Ennet Elektroonikajäätmed on tänapäeval suur nuhtlus, aga nüüd on teadlased leidnud võimaluse teha biolagunevat elektroonikat. Ameerika Ühendriikides, Illinois', Tuftsi ja Northwesterni Ülikoolis on väljatöötatud väikesed töökindlad ning vees lahustuvad elektroonikaseadmed.   Niisugused seadmed võiks leida kasutust näiteks inimese kehasse siiratavates meditsiinilistes implantaatides, mida ei peaks siis hiljem enam välja opereerima. Kui nende töö on tehtud, siis kaovad nad iseenesest. Või siis keskkonnaseisundit seiravates, näiteks reostust mõõtvates sensorites, mis samuti ülesande täitnuna lihtsalt lahustuvad ega muutu prügiks. Ja miks mitte ka lihtsalt laiatarbeseadmetes, et elektroonilise prügi hulka maailmas vähendada.    Seadmed koosnevad üliõhukestest ränilehekestest. Just see ongi  peamine põhjus, miks nad kergesti lahustuvad. Tavalise elektroonika räni lahustub ka, aga väga-väga aeglaselt. Peale räni, mis on teatavasti pooljuht, on lahustuvates elektroonikaseadmetes ka elektrijuhte ja isolaatoreid. Need on valmistatud magneesiumi ja magneesiumoksiidi baasil.    Niisugustest komponentidest on teadlased kokku monteerinud lahustuvaid transistore, dioode, soojuse ja mehaanilise pinge sensoreid, fotodetektoreid ja isegi lihtsamat sorti digikaamera. Seadmed on mässitud siidi sisse. Siidi struktuur määrab, kui kiiresti seade lahustub – kas mõne minuti, päeva, nädala või isegi aastate möödudes. Teadlased väidavad, et sellise elektroonika lahustumine ei ole ohtlik ei keskkonnale ega inimorganismile. Väikeses seadmes on kõiki materjale alla ühe päeva soovitusliku piirnormi.    Mitme eriala spetsialiste ühendanud uurimisrühma juhtis John Rogers Illinois' Ülikoolist. Kogu sellest loost on lähemalt lugeda tänases ajakirjas Science .    Vaata veel: Electronics Vanish in the Body Without a Trace (Discovery News) 
