Linnuteed ümbritseb ülikuum gaasipilv
 Chandra röntgenkiirte teleskoobiga tehtud vaatlused viitavad, et Linnuteed ümbritseb ülikuumast ning hõredast gaasist koosnev halo, mille raadius ulatub tõenäoliselt 100  kiloparsekini. Halo mass on samas suurusjärgus kõikide Linnutee tähtede kogumassiga, mis võib pakkuda osaliselt lahendust aastaid astronoome vaevanud 'kadunud barüonite' probleemile.   Valdav osa universumis leiduvast nähtavast ainest on barüoniline. Selle tuntumateks esindajateks on prootonid ja neutronid. Kaugete, rohkem kui kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvate galaktikate vaatlustel on leitud, et see moodustas mõne miljardi aasta vanuses universumis tumeaine massist umbes kuuendiku. Tänapäeval on pilt aga hoopis teistsugune. Parima hinnangu kohaselt moodustavad galaktikates leiduvad tähed ning gaasi- ja tolmupilved Suure Paugu mudeli poolt ennustatavast barüonite massist vaid veidi üle 40%. Suur osa nendest paistab olevat haihtunud.   See ei tähenda, et astronoomidel üleüldse aimu poleks, kus need redutada võiksid. Nii on üritatud hinnata näiteks galaktikatevahelises ruumis leiduva aine hulka. Ent vaatlustel kogutud andmetel baseeruvate arvutuste tulemused ei ole  vajalikku massi kokku andnud. See annab mõista, et galaktikaid ümbritsevate halode temperatuur on äärmiselt kõrge.  Alles viimase põlvkonna röntgenkiirte teleskoopidega on hakatud saladusele viimaks jälile jõudma. Nii leiti eelmisel aastal kaugete röntgenkiirte allikate vaatlusel kinnitust, et säärane halo Linnuteed tõepoolest ümbritseb.   Osa Maani jõudvast valgusest oli moonutatud ehk osa sellest pidi kusagil neelduma. Spektri täpsem uurimine näitas, et selleks pidi olema ioniseeritud gaas, mille temperatuur ulatub kuni miljoni kraadini Kelvini järgi. Samas vihjasid tulemused, et halos leidub midagi enamat. Värskes töös võttis Anjali Gupta juhitud töörühm selle uurimiseks vaatluse alla kaheksa kauget ja eredat röntgenkiirte allikat. Viimastelt pärineva valguse uurimisel suutis GUta koos kolleegidega tuletada nii halo neeldumis-, kui ka kiirgusspektri.   Arvutused näitasid, et halol ongi veel kuumem komponent, mille temperatuur jääb 1-2,5 miljoni Kelvini vahele. Seega on selle moodustava gaasi temperatuur Päikese pinnast paarsada korda kuumem. Lisaks oli võimalik kogutud andmete põhjal leida ka halo paksus, mis peaks olema vähemalt 100 kiloparsekit. Võrdluseks on Linnutee raadius sellest umbes kolm korda väiksem. Ülikuuma gaasi tiheduse põhjal oletab töörühm, et halo kuumema osa mass on 10-60 miljardit Päikese massi ehk samas suurusjärgus Linnuteel leiduvate tähtede massiga. Samuti on see halo 'külmema' osa massist märgatavalt suurem.   Kuigi uurimuse tulemuste määramatus on suhteliselt suur, lisab see kindlust, et sarnased halod võivad leiduda ka teiste galaktikate ümber. Samas on nendes leiduva gaasi tihedus liialt väike, et neid oleks võimalik isegi parimate teleskoopidega märgata. Nii või teisiti moodustavad nähtamatuks jäävad halod tõenäoliselt suure osa kaduma läinud barüonite massist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Journal.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
