Botswana noortel on eestlastest suurem teadushimu
 Sirje Pärismaa Aasta algul ühendati ühe mütsi – Eesti teadusagentuuri – alla mitu teaduse rahastamise ja korraldusega tegelnud üksust: teaduskompetentsi nõukogu, Eesti teadusfond ja SA Archimedese üks osakond. Volli Kalmu Tartu ülikooli rektoriks valimise järel sai agentuuri uueks juhiks haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Andres Koppel. Sirje Pärismaa Koppeliga tehtud intervjuu ilmus „Õpetajate Lehes.“    Miks oli vaja Eesti teadusagentuuri?Tegevuste juhtimine oli hajunud ja tegevused dubleeritud. Evolutsiooni­lise muudatuse algatasid 2009. aastal akadeemikud Jüri Allik ja Martin Zobel, kes tegid ettepaneku vaadata üle kaks sarnaseks muutunud finants- instrumenti: siht- ja baasfinantseerimine. Kahe aasta vältel arutaski töörühm, mida teaduskorralduses ette võtta. Kui põhisuunad olid paika pandud, mõeldi ka, kuidas üksusi organisatoorselt muuta. Leiti, et tuleb teha üks asutus, mis lahendaks needki ülesanded, millega varem keegi pole tegelnud – analüüsiks teaduse rahastamise tulemuslikkust ja mõju ning teadusinfo kättesaadavust. Praegu me sellega veel ei tegele, kuid juba lähiajal on plaanis. Kui suur on teadusagentuuri aastaeelarve? 20,8 miljonit eurot. Sellest umbes pool pärineb Eesti maksumaksjatelt kogutud riigieelarve osast, teisest poolest moodustavad enamuse tõuketoetused ja nende kaasfinantseerimine ning 0,8 miljonit eurot on teised välistoetused. Lisaks otseselt oma eelarves ettenähtud ressurssidele on agentuur seotud natuke suurema riigieelarvelise rahaga. Ligi 23 miljonit eurot on haridus- ja teadusministeeriumi eelarves ette nähtud sihtfinantseerimise teemade (edaspidi asenduvad need institutsionaalsete teemadega) toetusteks. Neid menetleb samuti agentuur, lõplikult otsustab rahastamise haridus- ja teadusminister.Sageli heidetakse ette, et bürokraatia ülalpidamine on kallis ja sööb ära suure tüki rahast, mida saaks kasutada teadustööks. Kui suur on teaduse rahastamise administreerimise kulu?  Sihtfinantseerimise ja grantide ning nende järglaste, institutsionaalsete ja personaalsete uurimistoetuste administreerimiseks kulub umbes 2,5% väljaantavatest toetustest. Mul pole praegu täpseid võrdlusandmeid, aga ilmselt oleme selle poolest üks kokkuhoidlikumaid teadust rahastavaid asutusi üldse. Mille poolest erinevad teaduse uued rahastamistingimused varasematest?Institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus on täiesti uued asjad. Eesmärgid on mõlema finantsinstrumendi puhul sarnased – need peaksid toetama tippkvaliteediga teadust. Erinevus on selles, et personaalse taotluse puhul on läbiviija otsast lõpuni üksikisik, teadlane. See on suunatud neile, kes on karjääri algul ja proovivad luua oma töörühma. Selle baasil on edasi võimalik luua juba suurem töörühm, mis vastab teadusasutuse huvidele. Siis saab institutsionaalset uurimistoetust taotleda. Teisalt võib personaalseid uurimistoetusi kasutada nn otsinguliste, uudsete ja seega suure riskiastmega projektide käivitamiseks. Institutsionaalsed toetused on suurim riigipoolne teaduse rahastusviis. Nende abil hoitakse ülal teaduse järjepidevust. Nagu nimigi ütleb, on need asutuste jaoks olulised uurimisteemad. Ligi seitsme miljoni euro jagamine institutsionaalsete uurimistoetuste konkursil tekitas nii suurt segadust, et teaduse tippkeskuste nõukogu ja teaduste akadeemia esindajad asusid uut süsteemi teravalt kritiseerima. Nad leidsid, et esimest korda Eesti teaduse ajaloos paluti teadlastel saata avaldusi viisil, kus neil endal puudus ettekujutus, milliste kriteeriumide järgi taotlusi hinnatakse. Kardeti, et raha ei lähe parimatele projektidele, vaid jagatakse loterii põhimõttel. Agentuuri juhti Volli Kalmu süüdistati segaduse tekitamises ja soovitati teha kiire lõppmäng. Kas see oli vanade tegijate hirm, et jäme ots võib käest libiseda?Teadlased armastavad selgust. Hirmud olid alguses tõepoolest mõneti põhjendatud, piltlikult öeldes: korraga sõideti ja samal ajal ehitati teed. Tuleb omaks võtta, et kiirustati. Aga takkajärgi esialgseid tulemusi hinnates saab öelda, et hindamisnõukogus vastu võetud otsused olid hoolikalt läbi kaalutud ja põhjendatud. Teadusliku taseme hindamisel kasutati väliseksperte. Oleme kokku kutsunud teadusagentuuri loomise idee autorid, HTM-i ja hindamisnõukogu ning püüame analüüsida, kas skeemis tuleb muudatusi teha.Teadlased pelgavad, et uus süsteem koondab raha järjest väiksema arvu ülikoolide, töörühmade ning inimeste kätte ning osas valdkondades Eesti teadus hääbub.Kui toetaksime ainult kõige tugevaimaid, hoolimata valdkondlikust kuuluvusest, siis juhtukski nii. Peame püüdma säilitada võimalikult mitmekesist, aga samal ajal tugevat teadust. Paraku ei saa me üle ka sellest, et teadlaste palgad peavad olema konkurentsivõimelised ja süsteem lihtsam. Kui raha hulk kõnesolevate toetuste skeemide jaoks ei kasva, tähendab see tõepoolest uurimisrühmade või töötajate praegusest väiksemat hulka. Aga see ei tähenda, et Eestis teadlasi vähemaks peaks jääma. Peale nende kahe kanali rahastatakse teadustegevust veel paljudest teistest allikatest: riiklikud programmid, tippkeskused, välisrahastuse kanalid, teadus- ja arendustegevuse lepingud. Süsteem muutub selgemaks. Agentuuri kaudu püüamegi lihtsustada olukorda, et inimesed ei peaks kümnest allikast oma teenistust kokku kraapima. Kindlasti tähendab see teadusasutustele vajadust muuta oma personalipoliitikat.Üleilmses teaduses liiguvad üsna müstilised summad. Eesti teadlasigi on miljonärideks saanud ja mitmed endale Lõuna-Euroopasse villad ostnud. See võib äris tegutsejaile tunduda ebaõiglane, et keegi saab niisama lihtsalt raha.Ei usu, et keegi teadlastest oleks pettusega rikkaks saanud, pigem on suudetud oma ideid hästi müüa. See ei tohiks küll kadeduse allikas olla. Ja kui ongi kadedus, siis olgu see pigem taluperemehe kui popsi oma! Kui suurt kasu Eesti teadlased ühiskonnale toovad? Kas meil pole liiga palju n-ö putukate tagumiste jalgade uurijaid?Teaduse tulukuse üle on palju mõtiskletud ja analüüse tehtud. Neid viise, millega teadus ühiskonda mõjutab, on palju. Eesti-taolise väikeriigi jaoks on olulisim, et meil oleks kõrge kvaliteediga teadus, millele toetub kõrgharidus. Teadlastelt oodatakse, et nad annaksid ühiskonnale rohkem kui varem. Eriti masu suurendas survet. Selle tagamine pole ainult ja mitte peamiselt teadusagentuuri ülesanne. Teadustulemuste jõudmine ühiskondlikuks kasuks on pikk ja keerukas ahel ja selle keti toimimiseks on vaja pingutada paljudel: näiteks valdkonna- ministeeriumid peaksid suutma teadlastele senisest täpsemalt öelda, mida Eesti riik neilt ühes või teises eluvaldkonnas ootab.2011/2012. õppeaasta oli Eestis teadusaasta. Kuivõrd seda tähele pandi?Tegevusi oli sadu. Väljapaistvaim saavutus oli vast see, et telesaade „Rakett 69” valiti Euroopa parimaks teaduse populariseerimise saateks. Või ka see, et Ahhaa on popp. Noorteadlaste ja noorleiutajate konkursil osalemine on tõusnud hüppeliselt.Teadlasi peetakse elevandiluust tornis nokitsejaiks. Kas teadus on noorte silmis popp?Kui vaadata üleilmseid õpilaste uuringuid, siis kõige rohkem soovivad teadlaseks saada vaeste maade noored. Esikohal on Botswana. Arenenud maad, sh meie peame pingutama, et teadus oleks noortele külgetõmbav. Et Eesti tõuseks sellises tabelis ülespoole, tegeleb teaduse populariseerimisega agentuuri sellenimeline osakond.Miks meil pole selliseid korüfeesid nagu omal ajal Ariste, Lotman, kelle arvamus läks ühiskonnale korda?Maailma teaduse mastaabis arvestatavaid tippe on meil praegu palju rohkem kui siis, aga me ei tunne neid igapäevaelus ära. Väärtushinnangud on muutunud. Kui Ariste oli kõva tegija, polnud meil bravuuritare ja superstaare ning polnud ka sellise nähtavusega sportlasi kui Kanepi või Baruto. Infoga üleküllastunud ühiskonnas on keerulisem nähtavaks saada.   Allikas Õpetajate leht 
