Mikroskoop võimaldab eristada keemilisi sidemeid
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Zürich'i ülikooli teadlased on esimest korda täiustatud aatomjõud mikroskoopi (AFM) kasutades suutnud visualiseerida üksikute aatomite vahelisi keemilisi sidemeid. Võimalus määrata otseselt nii sidemete pikkus, kui ka tugevus pakub erinevate nanotehnoloogial põhinevate rakenduste loomise hõlbustamiseks uut võimast tööriista.   Kovalentseid sidemeid, mis ühiste elektronpaaride abil molekule koos hoiavad, on mitut eri tüüpi. Ühekordse sideme korral jagavad aatomid kahte elektroni, kaksiksideme korral nelja. Mõningatel juhtudel, eriti aromaatsete molekulide puhul, võib aga keskmine aatomeid siduvate elektronide arv täisarvust erineda. Lihtsaim juhtum, kus 'delokaliseeritud elektrone' leida võib, on benseeni molekul. Viimases on ringikujuliselt põimitud kuus süsiniku aatomit, mida peaks siduma kolm üksiksidet ja kolm kaksiksidet. Ent kuna iga side on võrdväärne, saab vaid öelda, et iga aatomit seob oma naabriga 1,5 kordne side.   Kaks aastat tagasi leidis Zürich'i ülikoolis töötava Leo Gross'i töörühm aga, et aatomjõud mikroskoobi ühe aatomi paksuse nõela otsa vingugaasi molekuli kinnitamine parandab tunduvalt mikroskoobi resolutsiooni. Piisavalt, et sellega saaks eristada üksikuid keemilisi sidemeid. Veelgi enam, teadlasterühm märkas, et  sääraselt konstrueeritud piltidel on mõned sidemed teistest eredamad. Päras mõningasi arvutusi olid nad kindlad, et nähtus peegeldab sidemete tugevust. Gross otsustas oletust kontrollida fullereenide ja aromaatsete süsivesinike uurimisega.   Töö kandis vilja. Mikroskoobi otsa lähendamisel erinevate fullereeni osade lähistele paindus vingugaasi molekul erineval määral. Elektronide tiheduse erinev hulk erinevates sidemetes tekitas erineva suurusega tõukejõu. Seeläbi suutis töörühm eristada keemilisi sidemeid, mille pikkus erines vaid 0,03 angstrom'i  ehk ligikaudu 3x10E(-12) meetri võrra. Võrdluseks on vesiniku aatomi läbimõõt ligikaudu üks angstrom. Sidemete eredus peegeldas täpselt teooria poolt ennustatavat elektronide tihedust. Viimase alusel on võimalik välja selgitada ka erinevate ühendite keemilised omadused ning heita valgust  üksikute laengute liikumisele.   Keerulisemate molekulidega läbiviidud katsete edukuse valguses on töörühm kindel, et tehnikat saab kasutada ka näiteks grafeeni uurimiseks. Ühekihilise süsiniku aatomitest koosnevat materjali, mida loodetakse selle harukordsete omaduste tõttu tulevikus elektroonikatööstuses räni asendavat. Ent nagu iga teise materjalis, võib ka grafeenilehtedes defekte esineda. Üksikud mõne teise elemendi aatomid võivad aga grafeeni omadusi märgatavalt muuta. Alati ei ole aga selliste muutuste mõju võimalik täpselt ennustada, misläbi on keemiliste sidemete otsene uurimine äärmiselt tähtis.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
