Vett pelgavad materjalid keedavad seda mullideta
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Saudi-Araabia ja Austraalia ülikoolides töötavad füüsikud on tõestanud, et metallpindade vetthülgava kilestruktuuriga katmine võimaldab nendega vett keeta ilma mullide eraldumiseta. Töö autorid loodavad, et sarnase lähenemisviisiga saab kontrollida ka teisi faasisiirdeid, mis hõlmavad näiteks jäite moodustumist.   Mõni sajand tagasi märkas saksa meditsiinidoktor Johann Leidenfrost kummalist nähtust. Juhul, kui praepann piisavalt kuum oli, hakkas sellele langev veetilk hüplema, selle asemel, et tervikuna kohe aurustuda. Lähem uurimine näitas, et tilgakeste alla moodustub ühtlane aurupadi, mis seega soojuse ülekannet aeglustab. Sama efekt võimaldab ka näiteks suu ajutiselt ülikülma vedela lämmastikuga täita ilma end seejuures kahjustamata. Kaitsev toime lakkab aga niipea, kui temperatuurivahe kuuma pinna ja keedetava vedeliku vahel piisavalt väheneb. Sellega kaasnevate auruplahvatuste tagajärjed võivad teatud kontekstis – näiteks tuumajaamades – katastroofiliseks osutuda.   Ent viimastel aastatel on spekuleeritud, et õhukese aurukihi lagunemist saab madalamatel, ent siiski keemispunkti ületavatel temperatuuridel takistada. Jaapani teadlaste arvamuse kohaselt läheks selleks tarvis 'ülimalt hüdro- foobset materjali.' Ivan Vakarelski juhitud töörühm otsustas ennustava nähtuse uurimiseks katsetada erinevaid suhteliselt hõlpsasti tellitavaid vetthülgavaid segusid. Seejärel kattis Vakarelski nendega metallist kerad, jättes seejuures mõned sfääridest kontrollkatsete jaoks. Viimastes vaadeldi olukorda, kus need endiselt hüdrofiilsed olid.   Töörühm kuumutas mõlemat tüüpi sfääre senikaua, kuni nende temperatuur jõudis hüdrofoobsete kerade puhul 400 °C'ni, hüdrofiilsete puhul aga 700 °C'ni. Viimaks kukutas Vakarelski need toatemperatuuril olevasse vette. Mil hüdrofiilset kera ümbritsev aurukiht lagunes temperatuuri langedes sekunditega, püsis see hüdrofoobse sfääri puhul tervena senikaua, kuni kera temperatuur keemistemperatuuri ületas. Kiletamisega välditi seega 'plahvatusliku keemise' faasi ja mullide eraldumist täielikult.   Järgmises katses kattis töörühm hüdrofoobse ainega keetmiseks kasutatavad vardad ning rakendas neid vee kuumutamiseks. Viimaste temperatuur võis tõusta isegi 250 °C'ni, mil hüdrofiilsete varraste puhul jäi see 106 °C piirimaile. Fakt rõhutab, et aurukiht on soojushulga ülekandmise takistamises ülimalt efektiivne. Järgmise sammuna loodab töörühm aurukihi tekkimise saavutada temperatuuridel, mis jäävad keemispunktist allapoole. Vesi võib gaasilises olekus olla ka toatemperatuuril, ent auru kondenseerumise vältimiseks peab see energiat saama.   Töörühm loodab, et edasise arendustöö käigus saab Leidenfrosti efekti kasutada erinevates vedelike liikumisega seotud aparaatides ja seadmetes. On juba pikalt teada olnud, et aurukiht vähendab nende pinna ja vedeliku vahelist hõõrdumist. Seega saaks vähendada energiatarvet nii vedeliku läbimiseks, kui ka selle ühest kohast teise transportimiseks. Võimalikke rakendusi piirab ainult aurukihi stabiilsus.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature.   Vaata ka videot. Vasakul paikneb hüdrofiilne ja paremal hüdrofoobne sfäär. Mõlemate algne temperatuur on ligikaudu 380 °C. Vee temperatuur on 100 °C. 
